„Metsa poole“ piirivalvur Triin: „Koerajuhi töö on maailma parim!“

Kui paljud meist saavad öelda, et neil on maailma kõige toredam töö? Ühena esimestest naistest Eestis kaitseväkke läinud ja hiljem PPA ridadega liitunud Triin Väisanen kinnitab särasilmi, et tema puhul see täpselt nii ongi: tema hoole all kasvab ja õpib piirivalvuriks noor teenistuskoer Komm, lisaks juhib ta Piusa kordoni koertegruppi.

Triinu truu seltsiline, kõige lähedasem kolleeg ja parim sõber on 1,5aastane Saksa lambakoer Komm, Triinu jaoks A ja O. Mis võiks olla lahedam, kui teha meelepärast tööd oma kõige-kõigema semu seltsis kohas, kus mõlemad tunnevad end ülimalt hästi – Lõuna-Eesti kaunis looduses.

Komm tuli Triinu juurde kahekuusena mullu aprillis ja asus kohe õppima. Teenistuskoer omandab oskused koostöös koerajuhiga, seejuures pole vahet, kas tegemist on politsei- või piirivalvekutsaga – õpe on sama.

Baasasjad õpivad neljajalgsed korravalvurid selgeks Muraste koerte koolituskeskuses. Õigemini koolitatakse keskuses koerajuhte oma teenistuskoeri välja õpetama, mitte niivõrd loomi. Teenistuskoerte baasasjad on jälje ajamine nii linnas kui ka metsas; kuulekus (töösituatsioonid on väga erinevad ja koer peab kogu aeg koerajuhi sõna kuulama); esemete otsimine maa-alalt (koer peab suutma maa-alalt leida inimese lõhnaga esemeid).

Kutsud õpetatakse kas hammustavateks või mittehammustavateks koerteks. „Meil on võimalik õpetada koerale jõukasutust ja need, kes seda ei taha, saavad endale õpetada inimese otsimise koera. Need koerad ei hammusta, vaid markeerivad inimese leidmist haukudes,“ selgitab Triin.

Tema Komm on mittehammustav koer. Lähikuudel ootab Kommi ees atesteerimine ja seejärel on ta valmis piirivalvekoer. Tema väljaõpetamine ja treenimine muidugi jätkub ja kestab kogu looma teenistusaja, mis sõltuvalt tema tervisest vältab 8–10 aastat.

Triin ütleb, et ootas koerajuhitööd kaua ega raatsiks sellest mingi hinna eest loobuda. „Tunnen, et olla koerajuht ongi minu kutsumus,“ tunnistab ta. „Ma otsin elus väljakutseid ega oska olla paigal. Koerajuhiks saamine tundus minu jaoks võimalus, kus saan end proovile panna ja arendada. Piusa kordoni koertegrupi juhtimine kui mu kõige värskem katsumus on minu jaoks väga motiveeriv. Tahaks väga, et mu ellu tuleks veel selliseid võimalusi ja ülesandeid, mille täitmise poole püüelda.“

Mida teeb Triin töövälisel ajal? Selgub, et vaba aega tal palju polegi ja see vähenegi kulub suures osas Kommile, tema teenistuskoerale. „Kui koer on veel kutsikas, peab temaga intensiivselt ja järjepidevalt tegelema. Ses mõttes koerajuhil vabu päevi nagu polekski,“ naerab Triin, kes oma armsa Saksa lambakoera Kommiga toimetamist kohustusena ei võta, pigem vastupidi – see on puhas rõõm.

Tööst priidel päevadel näeb seda tandemit tihilugu kusagil metsas või rabas. „Mulle meeldib väga looduses jalutamas käia. Pakin koera auto peale ja põrutan mitmeks päevaks rappa, metsa või mõne veekogu äärde. Koer saab joosta, mina jalutada ja nautida hetkes olemist. Paistab, et see meeldib ka koerale. Hüppab hopsti autosse ja vaatab küsivalt otsa: kuhu me nüüd läheme? No ju me oleme mõlemad metsa poole,“ muheleb ta.

Artikkel ilmus esmakordselt PPA ajakirjas Radar.