ILSE BLOGI | Ka rikkad nutavad, ka koerad solvuvad

„Väikeste koerte üle ei tohi naerda, nad solvuvad.“ See koertetreeneri tsitaat on mul Ilsega koolis käimisest meeles ja kuigi viimasel ajal on diskussiooni põhjustanud inimlike tunnete omistamine neljajalgsetele ning selle potentsiaalne ohtlikkus, püüan seda meeles pidada. Samas, kuidas seda teha, kui taksid lihtsalt on oma välimuse tõttu juba natuke naljakad?

Kuigi taksid öeldakse olevat huumorimeelega koerad, jookseb ka nende jaoks kusagilt piir, kust alates nali ei tundu enam naljakas ja äpardused seostuvad rohkem häbitundega.

Kakaval koeral võib ju ka üsna pentsik nägu pähe tulla ja takside puhul süvendab selle karikatuursust klassikaline murekorts silmade vahel, kuid siingi tuleb meeles pidada koertekoolis omandatud soovitust: kui koer kakab, on viisakas pilk eemale pöörata, kuniks ta toimetustega ühele poole saab.

Ilse puhul on solvumine küll rohkem seotud olukordadega, kus teda on eemale peletatud. Noh, et ta ei peaks parasjagu just siin ja praegu olema ega mõnda tegevust segama. Näiteks on ta usin köögiabiline, kelle jaoks külmkapiuks kõlab kui äratuskell, aga samaaegselt mitme kuuma poti-panniga žongleerida, sealjuures ilma taksi peale astumata on peaaegu võimatu missioon.

Kuigi me ei tee seda kunagi tõreda häälega, saab ta öeldust aru ja tõmbub mitmeks tunniks omaette. Ah et kuhu? No kuhu üks taks ikka läheb - teki alla loomulikult. Õnneks ei pea loomad erinevalt inimestest üldiselt pikka viha, kui neile just tõesti liiga pole tehtud. Pärast oleme jälle sõbrad edasi.

Ka häbitunne on kaduv, kuid selle väljendamine märksa reljeefsem. Käisime nädal tagasi teatris ja Ilse pidi (tema hinnangul täiesti ülekohtuselt) mõned tunnid üksi kodus olema. Pimedal ajal ka veel, ehkki põrandalambi jätsime tema auks siiski põlema.

Kui tagasi jõudsime, ootasid meid ees mõned kohta vahetanud asjad, näiteks jalanõud ja riided. Mitte, et ta neid närinud oleks, aga mingil põhjusel oli ta pidanud vajalikuks neid ümber paigutada. Pesu restilt maha võtta ja botased esikust elutuppa tuua näiteks. Varem on sama juhtunud nagis rippuvate riietega: need rändavad aeg-ajalt müstilisel kombel ringi, kui kedagi kodus pole.

Kuna tegu polnud just teab mis katastroofiga, siis me Ilsega ei riielnud, vaid pigem naersime (asi, mida ei tohi teha, eks ole?), aga see süüdlaslik pilk, millega ta meid silmitses niipea, kui uksest sisse saime, oli muljet avaldav. Ta teadis väga hästi, et oli vääritult käitunud ja häbenes seda, (aga tegemata ka ei jätnud).

Kuna ta on meil üpris introvertne, läheb tal ühest või teise emotsioonist üle saamiseks ilmselt keskmisest kauem aega. (Risk: inimlikustan taas koera tundeid?! Aga tõesti, ka taksil ja taksil on selles osas vahe, tean seda isegi oma väikese valimi pealt).

Õnneks seostub introvertsusega ka taktitunne. Ilse pole kunagi häälekalt nõudnud õue viimist, vaid tegutseb vihjete kaudu. Kui kellaaeg on sealmaal, et tuleb minna, istub ta lihtsalt Tomile sülle, asetab käpad õlgadele ja surub koonu näkku. See on märgiks, et hakkame, mehed, minema.

Sama diskreetselt toimetab ta ka juhtudel, kui näeb, et pakime mõneks väljasõiduks asju. Selle asemel, et arutult ringi joosta ja endale tähelepanu tõmmata, läheb ta puuri ja istub kannatlikult seal, viitamaks et on valmis ja võime ta nüüd kaasa võtta. Ausõna, enamikel juhtudest ikka võtame ka!