„Esimene viga, mida tehakse, on koera võrdlemine lapsega ja inimese psühholoogia rakendamine koera peal. Paljud pered, kellel lapsi pole, just nii teevadki – koerast saab kolmas pereliige,“ tõdeb ta. Paraku toob see kaasa loendamatuid probleeme kuni agressiivsuseni välja – seda eriti varjupaigast võetud koerte puhul, kes saabuvad uude koju niigi eelneva taagaga.

Probleem on tema sõnul selles, et inimesed soovivad küll parimat, kuid ei oska seda realiseerida, sest kardetakse kodus koerale piire seada ja armastuse ülekülvamisega unustatakse ära, et koer vajab endale eelkõige juhti. Nõnda juhtubki, et heas usus võetud koer rändab tagasi varjupaika, kuna temaga ei tuldud toime. See omakorda hävitab koera usalduse lõplikult.