INTERVJUU | Kõmulise linateose autor: ainuüksi filmi vaatamise ajal tapeti moe nimel 500 000 looma

Eestis esilinastuv ja MTÜ Loomus poolt ekraanile toodav „Slay“ on täispikk dokumentaalfilm, kus uuriv filmitegija Rebecca Cappelli reisib ümber maailma, et avastada moetööstuse varjukülgi. „Slay“ näitab loomanahkadega kaubitsemist läbi ainulaadse perspektiivi, keskendudes loomadele ja paljastades sealjuures moetööstuse rohepesu taktika, samas, unustamata inimesi, kes töötavad ja elavad tööstuse armust.

Rebecca, kuidas sa selle filmi tegemiseni jõudsid?

Ma tahtsin teha seda filmi, sest kui räägime loomakasvatuse keskkonnamõjust, siis meedias arutletakse sel teemal väga palju. Teadlaste seas on üksmeel selle osas, et tööstuslik loomakasvatus on üks põhilisi kliimakriisi põhjustajaid. Aga kui asi puutub moodi, siis me räägime ainult inimõigustest ja keskkonnamõjust, mis on mõlemad ülimalt olulised. Kuid me jätame loomad sellest arutelust täielikult kõrvale.

Moetööstus peidab end suuresti lihatööstuse selja taha ega võta mingit vastutust. Nende sõnul võitlevad nad nahakaubanduse näol kliimakriisiga. Selle tõttu leidsin, et on väga oluline alustada arutelu nende loomade üle, keda kasutatakse moetööstuses. Sest oleme ehitanud üles terved tööstused ja saame kasumit loomade ärakasutamise ja tapmise pealt, aga tööstused ei taha, et me sellest räägiks. Tahtsin, et mu film seda muudaks.

Päris filmi alguses oli selline lause: „kui sa kannad riideid, siis sa oled osa moetööstusest“. Tihti inimesed ütlevad, et nad ostavad tavalisi riideid, neid ei huvita mood. Kui suureks sa hindad nende inimeste mõju, kes ei osta kalleid riideid, käivad isegi second hand kauplustes ja tunnevad, et nad juba hoolivad? Milline oleks sõnum neile?

Ma arvan, et igal juhul peame oma tarbimist vähendama ja liikuma eemale ületootmisest moes. Moetööstus toodab igal aastal 100 miljardit riideeset, igal sekundil läheb prügimäele veoautotäis riideid. See ei ole ilmselgelt jätkusuutlik ja me peame muutma oma suhtumist, hakkama kasutama rohkem seda, mis meil juba on ja ostma second hand riideid.

Teine väga oluline tahk on eemalduda arusaamast, et loomanahk on materjal. Loomanahk ei ole kangas, see ei ole materjal. See on nende loomade nahk, keda vigastati ja tapeti osaliselt või ainult moe pärast. Selleks, et sellest arusaamast eemalduda, peame endalt küsima, kas meile sobiks kanda koeranahast tehtud jakki, kutsika või kassipoja nahast tehtud käekotti. Ma arvan, et me peame võtma arvesse mitte ainult infot, fakte, teadust, vaid peame astuma ühendusse ka oma emotsionaalse intelligentsusega ja endalt küsima, mida me ise tunneme seoses selle teemaga.

Natuke sinu taustast. Kas sa arvad, et on oluline omada kraadi mõnel kindlal erialal, et rääkida tööstuste halvast mõjust keskkonnale?

Minu taust ei ole mood. Mul on korporatiivne taust ja ma töötasin ka diplomaatias. Ma arvan, et pole oluline üldse mingit tausta omada, et mõista hukka sellise tööstuse tegevust. Igaüks võib sellest vabalt rääkida toetudes infole, teadusele ja oma tunnetele. Seega mu taust ei ole mood, aga mul on tugev taust moetarbijana. Ma ostsin väga palju. Ja kui ma ütlen väga palju, siis see on väga palju.

Mul oli rohkem nahktooteid, kui kõigil mu sõpradel, mul oli palju karusnahka, palju kašmiirvilla. Selle tõttu mõistan, mis võlu on ihaldatud objektil, mis on armastus disaini vastu, isegi bränditruudus ja muidugi hea käsitöö. Seda kõike tuleb teatud määrani austada. Aga samal ajal peame kõik teadma, mis juhtub kulisside taga enne kui tootest toode saab.

Su filmis mainiti karnismi ning toodi välja fakt, et paljud inimesed armastavad väga loomi ja on väga hoolivad, kuid ometi toimub see, mida me nägime ja inimesed siiani maksavad selle eest. Oled sa näinud muutust oma sõprade või nende inimeste juures, kes on su filmi näinud?

Esiteks arvan, et me ei hooli loomadest nii väga nagu me end väidame hoolivat, sest kui me tõesti hooliks, siis oleksid asjad täiesti teistmoodi. Mitte ainult nende loomade jaoks, keda me moe nimel ära kasutame ja tapame, vaid ka nende, kellega toimub sama toidu nimel ja ka lemmikloomade jaoks.

Ma ei usu, et inimesed tõeliselt hoolivad loomadest ja armastavad neid. Igatahes ei ole see isetu armastus, pigem omandihimuline. Aga ometi ei taha inimesed loomadele haiget teha. Ma usun, et enamik inimesi ei taha tahtlikult loomadele viga teha ja neid piinata. Aga me ei saa üldse aru, et kui me maksame toote eest, siis me maksame selle eest, et midagi juhtuks.

Mõnikord tähendab see seda, et looma kasutatakse ära, piinatakse ja tapetakse, et temast saaks toode. Et inimesed sellest aru saaksid olen ma jaganud „Slay“ filmi ja korraldanud linastusi näiteks moekoolides. Moetudengite seas tegime uuringu ja enne filmi vaatamist 37 protsenti tudengitest ütles, et nad ei taha kasutada oma disainides ja töös loomanahku, peale „Slay“ vaatamist ütles seda 97 protsenti.

Numbrid muutusid peale kõigest poolteist tundi tõe jagamist selle kohta, mis toimub nahatööstuses. See on tunnistus suure töö kohta, mida me filmiga tegime, aga see on ka tunnistus sellest kuidas inimesed, kes hoolivad, ei taha teha midagi selleks, et loomade kannatused lõppeksid. Kuid kui toimub ärkamine, siis inimesed muutuvad teadlikumaks, nad ei taha meelega planeeti hävitada, teistele inimestele või loomadele halba teha.

Kas sa tunned, et selline aktivism on ohtlik? Ka filmis on näha, et paljud tööstused ei taha, et aktivistid nende vastu võitlevad. Kas sa tunned, et töö, mida sa teed, ohustab sind?

Ma arvan, et me ei pea kartma inimesi, kes pimeduse kattevarjus loomi väärkohtlevad. Hoopis nemad kardavad. See, et me tõde paljastame, on oht nende kasumile. Me peame sellele keskenduma. Ma ei muretse tõe jagamise pärast, sest tõde on tõde. Ja ma arvan, et inimestel on õigus teada, mille eest nad maksavad.

Soovin, et oleksin ise juba kaua aega tagasi teadnud, mille eest ma maksin, ja ma arvan, et on palju inimesi, kes on samas olukorras. Tavalised tarbijad - inimesed, kes armastavad moodi või ostavad lihtsalt asju - meil on õigus teada, mille eest me maksame.

Kas sul on mõnda huvitavat lugu filmi tegemise protsessi kohta, mida meiega jagada? Ma küsin sellepärast, et inimesed, kes tahaksid samuti minna sellistesse kohtadesse filmima saaksid julgustust.

Ma arvan, et see ei ole kõigi jaoks. Meil kõigil on erinevad oskused ja võimed. Samuti on meil erinev tundlikkus. Mõned inimesed on väga mõjutatud, kui nad lähevad tumedasse kohta ja nende jaoks on selle emotsionaalsest mõjust taastumine väga raske. Seega ma arvan, et kõik ei peaks seda tegema. Samuti pead sa olema valmis ja kaaluma riske.

Mis puutub „Slayd“, siis ma tegin dokumentaalfilmi ja teadsin, et seda vaatavad rohkem kui sajad tuhanded inimesed, ma teadsin miks ma seda teen. Ma tegin seda turvaliselt ja loomulikult sel kõigel oli mulle vaimne mõju, kuid ma suudan sellega hakkama saada, sest mul on selleks vajalik koht ja vahendid.

Ma arvan, et kõik ei pea käima ja filmima. Kindlasti on vaja rohkem inimesi, aga on nii palju erinevaid võimalusi, kuidas maailma muuta olenevalt sellest, mis sulle sobib. Mõne inimese jaoks on see graafiline disain, teise jaoks voldikute jagamine või jällegi e-mailide saatmine, see võib olla ka petitsioonide kirjutamine või meeleavalduste organiseerimine, firmadega suhtlemine.

Oluline on mõista, et need on kõik ühe pusle erinevad tükid ja ainult siis me näeme suurt pilti, kui paneme selle tükk tüki haaval kokku. Kõik need taktikad peavad olema suurema plaani osad. Midagi ei tohiks teha teistest eraldi ja samuti ei tohiks võtta riske ilma neid põhjalikult kaalumata.

Kas on veel midagi, mida ma ei küsinud, aga sa sooviksid meiega jagada?

Üks asi, mis oli „Slayd“ tehes kõige šokeerivam, oli aru saada, kui suur on probleemi ulatus. Mis puutub näiteks Austraalia villa (seal toodetakse 80% kogu villast), siis kui sa sõidad Austraalias ringi, sa näed väljadel lambaid. Nad on väljas looduses ja see ei ole „tume tööstusfarm“, see näeb välja väga loomulik ja süütu.

Mis oli minu jaoks väga šokeeriv, oli see, et kuigi ma sain aru infost, mida mulle anti Austraalia villatööstuse tumeda külje kohta, (nagu see, et neid moonutatakse julmalt, toimub valikuline aretus, et nad saaksid kaksikuid ja kolmikuid, on suur suremus ja muud probleemid,) siis hoolimata sellest, et ma usaldasin inimesi, kellega ma rääkisin, kui me läksime esimesel korral neid vaatama, ei suutnud ma uskuda seda, mida ma nägin. Olin kindel, et peame käima mitu korda, et selliseid kaadreid saada.

Kõik mida „Slays“ näete, on filmitud esimesel korral kohapeal. Tegu ei ole lavastusega, see on mu meelest väga oluline. Sa avad värava, astud sisse ja näed kohe teisel pool surnud lambaid, moonutatud lambaid, vigastatud lambaid, see oli väga šokeeriv.

On üks asi lugeda seda kõike artiklist, aga elada see omal käel läbi hoopis midagi muud. Minna Indiasse, näha parkimistöökodasid ja kogu reostust, mis neist tuleb ja kahjustab maapinda, Gangese jõge, on väga šokeeriv. Samuti on šokeeriv leida inimesi, kes kannatavad selliste tööstuste tõttu. On raske teada saada, mis tegelikult toimub, kuid tänu sellele saame hakata astuma samme millegi muutmiseks.

Filmi lõpus oli kirjas, et selle filmi vaatamise ajal tapeti moe nimel 500 000 looma. Sellised numbrid on väga šokeerivad ja väga kurvad.

See on väga šokeeriv. Ja me võime ka vaielda, et moe nimel ei tapeta loomi, kui asi puutub nahka, aga neid tapetakse nii nende liha kui naha pärast. Nahatööstus on väga väärtuslik, seal liiguvad väga suured rahad. See tööstus ei tee planeedile teenet. Seda öeldes olen ma üsna optimistlik, sest me tulime välja filmiga ja minu mittetulunduspartner on Collective Fashion Justice.

Me teeme aktiivselt tööd selle nimel, et brändid lisaksid loomad (loomade heaolu) oma jätkusuutlikkuse strateegiasse. Ja et mõistetaks, et pole mitte ainult ebaeetiline loomi moes kasutada, vaid see pole ka jätkusuutlik. Ideaalses maailmas saaksime liita jätkusuutlikkuse ja eetika üheks.

Me ei tohi olla nõus keeruliste jätkusuutlikkuse võrranditega lihtsalt selleks, et keegi saaks oma toodet müüa. Sel peab olema mõte ja kui see jätab loomad, nende vigastamise ja tapmise, välja, siis ei ole tegu tähendusrikka ja õige jätkusuutliku süsteemiga.

See on huvitav, et tihti inimesed kes väga keskkonnast hoolivad, ei võta arvesse eetilist poolt. Ja mis loomi puudutab, jääb väljapoole.

See on tõsi. Ma arvan, et meie maailmas on asjad väga eraldiseisvad. Inimesed, kes hoolivad inimõigustest, teevad oma tööd. Inimesed, kes hoolivad planeedist, teevad oma tööd. Inimesed, kes hoolivad loomakaitsest, teevad oma tööd. Aga me peaksime ehitama rohkem sildu, sest lõppkokkuvõttes on see kõik sama asi.

Paljud inimesed ei taha rääkida sellest, mis loomadega toimub, sest see tähendaks, et sa pead terve oma elu ümber mõtestama. Sa pead mõtestama ümber mitte ainult selle, kuidas sind üles kasvatati, vaid kõik oma uskumused, pead muutma oma harjumusi, pead seletama seda kõike oma sõpradele, perekonnale, kogukonnale jne. See tundub olevat suur muutus, aga tegelikult ei ole seda.

Aastal 2022 ei ole see nii keeruline, sest meil on ligipääs valikutele. Aga inimesed ei taha loomadest rääkida, sest nad tunnevad end ebamugavalt. Nad teavad, et see, mida me teeme, on vale. Lõpuks peaksime me ainult sellega nõustuma, et vägivald ei ole jätkusuutlik.

Kuula saadet siin.

Tallinnas näeb filmi „Slay“ kinos Sõprus 15.detsembril kell 18. Sissejuhatuse teeb moelooja Mari Martin. Film kestab 85 min ja on inglise keeles. Film on kõigile tasuta. Tallinna filmiseanss toimub käesoleva aasta MoeKunstiKino programmi raames.

Viljandi Kogukonnakinos näeb sama filmi veidi varem, juba 14. detsembril kell 19 Forum Cinemase Centrumis samuti Moekunstikino raames.