INTERVJUU | Anett Kontaveit: loomavabrikute teema läheb mulle eriliselt hinge

Tipptennisist Anett Kontaveit tuleb ka sel aastal varjupaigaloomadele appi ning paneb heategevusoksjonile oma võistluskostüümid, tennisekotid ja muud tennisega seotud esemed. Teisipäeva õhtul lõppeval oksjonil kogutud raha läheb koduta loomade raviarvete tasumiseks.

Kuidas leidsite tee varjupaiga loomadeni? Mis on selle annetuse ajendiks?

Olen ka varasemalt erinevaid Eesti heategevusorganisatsioone toetanud ja Varjupaikade MTÜ tegemiste jälgimiseni ja toetamiseni jõudsin tegelikult sõbra soovitusel.

Nende tegevus kõnetab mind, kuna mulle on alati lemmikloomade heaolu korda läinud ja mul on suur soov neid aidata. Vahel mõtlen selle peale, et minu enda koer on väga hoitud ja armastatud, kuid on sadu selliseid loomi, kes kõik väärivad ka parimat elu, kuid neil pole isegi enda kodu. Seepärast tahangi aidata neid, kellel ei ole nii hästi läinud.

Sellist heategevuslikku oksjonit varjupaigaloomade heaks viime läbi juba kolmandat korda. Esimesel korral kogusime oksjoniga raha loomade kiipimise tarbeks. Hästi hea meel oli selle üle, et tänu oksjonile said 294 looma endale kiibid. Varjupaik kiibistab kõik loomad, kes lähevad uude koju ja ka need, kes saavad tagasi vana omaniku juurde.

Eelmise aasta oksjoniga kogusime raha loomade raviarvete tasumiseks. Kokku kogunes 4565 eurot ja tänu sellele said vajalikku ravi 94 chihuahua-laadset koera, kes möödunud aasta detsembris ühest jubedast kutsikavabrikust päästeti.

Mulle jääb selgusetuks, kuidas saab keegi nimetada end loomakasvatajaks, aga samas hoida enda loomi nii kehvades ja jubedates tingimustes. Mul on hea meel, et sain nende koerte heaks ka enda panuse anda. Loomavabrikute teema on mulle eriliselt hinge läinud ja arvan, et iga loomavõtja peaks põhjalikult kontrollima, millistest tingimustest ta looma võtab.

Hetkel käimasolev oksjon aitab samuti tasuda loomade veterinaarprotseduuride eest. Loomaomanikuna tean, et raviarved võivad olla väga suured. Varjupaiga loomad tulevad ju tänavatelt või on päästetud vastutustundetute loomaomanike käest ja peaaegu alati vajab varjupaika sattunud loom mingit ravi.

On teil endal kodus mõni lemmikloom?

Üheksa aastat tagasi võtsime perre labrador Milo. Hetkel oleme otsustanud nii, et Milo elab minu vanemate juures - esiteks seetõttu, et see on kodu, millega ta on kutsikaeast peale harjunud; lisaks on see koerale parim lahendus, kuna reisin ise palju ringi ja teda reisidele kaasa võtta oleks väga keeruline ning koerale stressirohke.

Alati, kui Eestisse saabun, lähen esimesel võimalusel Milot vaatama. Mäletan, kui põnevil ma olin, kui koera võtsime. Käisin ise vanematega kaasas Soomes kasvataja juures Milot vaatamas ja kasvataja käis isegi Tallinnas, et üle vaadata meie kodu ja milliseid tingimusi me Milole pakume. Ta on mulle hästi oluline koer ja mulle tõesti meeldib temaga koos aega veeta.

Kui palju olete ise leidnud aega varjupaigas elavate loomadega tutvust teha?

Olen külastanud Varjupaikade MTÜ Tallinna varjupaika - jalutasin mõne koeraga, lisaks mängisin kassitoas kassidega. Kassitoad meeldisid mulle eriti, sest tundus, et neil oli seal väga mõnus olla ja nad said vabalt toas ringi käia. Isegi õueaedik oli olemas. Kahjuks ei ole mul võimalik tihti varjupaikasid külastada, kuna reisin palju ja tegelen lisaks ka USA ülikoolis online-õpingutega.

Kas mõni loom on kuidagi eriliselt südame külge jäänud?

Eks mul on käinud küll peast läbi mõte võtta loom. Näiteks kass, sest kassid meeldivad mulle ka väga. Aga kiire elutempo tõttu tunnen, et see ei oleks hetkel vastutustundlik tegu. Kassid ei ole tavaliselt head kohanejad ja näiteks reisimine võib neile stressi tekitada. Seega lähiajal ei ole kassivõtmine võimalik. Arvan, et sellist suurt otsust ei tohiks emotsiooni pealt teha.

Miks peaksid inimesed praegusel, majanduslikult raskel ajal leidma võimalusi varjupaigaloomadele annetada või neile kodu pakkuda?

Praegune keeruline aeg mõjutab ka varjupaikade tööd. Ma arvan, et kui on vähegi võimalik, siis me peaksime andma oma panuse, et loomi aidata - just seetõttu, et nemad ise ju enda eest seista ega end aidata ei saa. Eesti varjupaigad on puupüsti loomi täis. Iga väike annetus on oluline, et neil loomadel oleksid kõhud täis ja soe koht, kus enda päriskodu oodata.