Haruldane ja müstiline rotikuningas: inimeste jaoks halb enne, näriliste jaoks väljapääsmatu lõpp

Rotikuningas ei ole omaette loom, kuigi muistsetes pärimustes ta sellisena tunduski - justkui üks rott mitme kehaga. Kokku teab ajalugu üldse ehk vaid 50 juhtumit, millest vähemalt kahte on täheldatud Eestis.

„Pimedal keskajal“ tekitas sellise moodustise leidmine tavaliselt suurt hirmu, sest esiteks peeti rotte üldse kohutavateks elukateks, kes levitasid katku, ründasid inimesi ja hävitasid talvevarusid, kuid sellist ebaloomulikku sümbolit ei olnud võimalik millegi muu kui halva endena seletada.

Tegelikult on tegemist juhtumiga, kus terve rühm rotte jääb seni teadmata põhjusel sabapidi kokku, kui sabad lähevad sõlme. Veelgi enam: nad kleepuvad kokku väljaheidete, näärmevedelike ja muude ainete koosmõjul tekkinud kleepja ainega.

Kuna nad üksteisest lahti ei saa, siis pole neil ka väljavaadet kaua elada, aastaid hiljem leitakse aga mõne vana talumaja põranda alt juba mumifitseerunud rotikobaraid. Samuti juhtub, et elusa rotikuninga on leidja võimalikult kiiresti tapnud.

„Kõige tõenäolisem on järgmine: rotid on sotsiaalsed loomad ning magavad pesas koos. Kui sabale sattub mingi kleepuv aine – näiteks saba on verine –, siis võivad sabad kokku kleepuda ning ärgates ja erinevates suundades liikudes võivad loomad ajada sabad sõlme. Sõlmest vabanemise katsed ajavad seda vaid tihedamaks.““ kirjeldas TÜ loodusmuuseumi kuraator Andrei Miljutin pärast möödunud sügisel leitud rotikuningat, kelle oma ehmatuseks tabas Põlvamaa taluperenaine.

Tookord olid üksteise külge takerdunud 13 närilist. Paraku ei ole haruldast nähtust võimalik nii või teisiti elusana hoida, seega tuli nad muuseumis ka valutul moel hukata.

Sama sündroomi on ette tulnud ka oravatel.

Oravabeebid veedavad vastsündinutena aega koos pesas kasvades. Pesa ehitamiseks kasutatud materjal võib aga takerduda nende sabadesse ja kogemata need ühendada. Kuna karv muutub ajaga üksnes takusemaks, jäävad sabad üksteisesse kinni ning moodustub oravakuningas.

Metsloomaekspert Laura Stastny Nebraska metsloomade varjupaigast võttis ette väljakutse kinni jäänud oravad üksteisest eraldada. Kuna pooleteise tunni jooksul ei õnnestunud sabasid lahti harutada, tuli langetada raske otsus ning sabad amputeerida. Ometi võimaldas see kuuel oraval ellu jääda ja loodetavasti ka looduses toime tulla.