ILSE BLOGI | Birgit sidus köie ümber põie ja tõi kaasa ebatiinuse

Oh seda häda ja viletsust, oh seda lumetormi! Taks keeldus terve ööpäeva pissimast ja elab nüüd sundmõttega, et hakkab peatselt poegima.

Seda, et taksid väga koleda ilmaga keelduvad õue minemast, olen muidugi ennegi kuulnud, lugenud ja kogenud. See lihtsalt ei kuulu nende maailmapilti ja tõtt öelda ei tahaks ka ise maadligi vänderdada, kui pole olemas elementaarsetki talvekarva.

Aga midagi peab ju selleski olukorras ette võtma, et põis lõhki ei läheks? Ilsel jäi terve ööpäev vahele. Sellise ilmaga väljas pissil ei käida! Pärast kolmandat katset andsime alla ja panime köögipaberid põrandale, et kui õnnetus juhtub, on vähemalt back up olemas.

Õnnetust ka ei juhtunud. Alles siis, kui Birgit oma tembutamise lõpetas, soostus Ilse õues kükitama ja oma megapissi ära tegema. Muidu hakkas juba terendama loomakliinik ja kateeter.

Kuna nädalavahetusel oli mu mehel auväärt juubel ning saabusid ka mõned külalised, siis - arvestades Ilse umbusklikku loomust - arvasin oma pükstelt plekke leides, et äkki on ta mulle püksi pissinud. Noh, paar sellist tervitussorru lasknud. Seda pole küll väga ammu ette tulnud, ent mine tea.

Lähemal vaatlusel selgus, et need plekid... kleebivad. Koer on piima täis! Kuna tal pole olnud mingit võimalust lahtiselt teiste koertega semmida ja ta on tõesti meil kogu aeg vaateväljas püsinud, jääb ära ka variant, et tema kõhus oleksid kutsikad. Ebatiinus - jah, seda see on!

Tõtt öelda ei tuleks ma selle mõttekäigu pealegi, kui eelmise taksiga sama kogemust poleks. Sai isegi ultrahelis käidud, tuvastamaks et emaks lähiajal ikkagi ei saada. (Tähendab, mina sain, ootasin sel ajal last, aga Tilde tegi meile ja kõige rohkem endale küll tünga).

See laps, kes toona sündis ja on nüüdseks 17, ütles juba natuke aega tagasi, et Ilse on väheke kosunud, kuid panin selle vähese liikumise arvele. Nagu öeldud, ei ole praegused ilmad just tema esimene eelistus. Vöökoht on natuke ripakil, näitusekoeraks ta vist enam ei kvalifitseeru. Aga umbes kaks kuud sellist „titeootust“ on meil nüüd veel ees.

Koeral läheb nimelt pea hormoonide tõttu sassi. Ütlen seda juhuks, kui kellelgi ebatiinusega kogemust pole. Ta on end emaks mõelnud ja see süveneb ajaks, kui kutsikad n-ö ilmale tuua tuleb. Siis sõidab katus täiesti ära. Algab üks pesa ehitamine ja lapsendamine. Tilde adopteeris näiteks telekapuldi, taris selle omale pessa ja lakkus seda seal.

Veelgi hullem, hiljem lapsendas ta meie kassi, kes tolleks hetkeks oli temast suurem, ja imetas teda salaja. Kuna vaatepilt tundus meile pehmelt öeldes perversne, üritasime seda takistada, aga mingi võimaluse teki alla pugeda ja seal oma veidrusi toimetada leidsid nad ikka. Ega siis kass heast kraamist ära öelnud! Lisaks keelas taks kassil omapead õues käimise.

Näis, milliseid üllatusi elu seekord pakub. Praegu on meil üks eriti vagur lontkõrv, kes esmarasedale omaselt süüa ei taha ning istub melanhoolselt tühjusesse vahtides peamiselt radiaatori taga pesas. Pärispesa loomiseni jäävad veel loetud nädalad.

Tegin esimese ehmatusega ikkagi ka otsingutööd, uurimaks kas on midagi, mis selle libaraseduse katkestaks, kuid ei leidnud eriti muud kui rohke liikumine ja tähelepanu mujale juhtimine, et kinnismõte tulevastest kutsikatest haihtuks.

Nõnda siis käiski Ilse eile ekskursioonil Rocca al Mare Vabaõhumuuseumis. Loodetavasti aitavad värsked teadmised Eesti rahva pärimustest lätlannal katuse jälle paika saada.