ILSE BLOGI | Kurdistav pühadeperiood mürtsupealinnas

On ikka õudne küll, kui sünnid introverdina, aga satud lemmikloomaks perre, kus pidudest juba ära ei öelda ja vanade sõprade seltsis laul või tants valla päästetakse. Ilse on igal juhul väsinud.

„No more champagne
And the fireworks are through
Here we are, me and you
Feeling lost and feeling blue“

Nõnda laulis ABBA juba ammu (õigemini laulab kellegi kodus kindlasti siiani igal aastal). Taks käis nädala jooksul kahel suurel peol. Kas ta nüüd just blue on (lost õnneks mitte, kuigi sotsiaalmeedia on paugutamise tõttu jooksu pannud koerte kuulutusi täis), aga küllap ta loodab, et see kurnav eluperiood on nüüd mõneks ajaks möödas.

Kuna me mehega oleme mõlemad Pärnust pärit, on meil sinna jäänud mõned eluaegsed sõbrad, näiteks minu lapsepõlvesõbranna, kellega me eluaeg koos musitseerinud oleme. Musiteerimine võiks ilmselt jutumärkides kirjutatud olla, sest ehkki me mõlemad oleme musikaalsed inimesed, armastame me tihti laulda duette Florence Jenkinsi stiilis: sõbranna natuke madalamalt, kui peaks, mina nii pool tooni kõrgemalt. Häirivalt mustalt seega.

Usutavasti tegi korduvalt ettekandele tulnud „Püha öö“ liiga mitte ainult inimeste, vaid ka taksi kõrvadele. Ja ega see olnud ainuke laul harda jõuluõhtu repertuaaris! Koer magas kaks päeva, nagu oleks tal tuumapohmell.

Aastavahetuseks tuli uus pidu peale. Jällegi Pärnus, mis lisaks peksupealinnale võiks ilmselt pälvida ka mürtsupealinna tiitli, sest ilutulestikku jagus ikka ka linnaserva nii, et... kohe oli.

Ilsel ei ole paugutamisega seni probleeme olnud, Õismäelt lastud saluudid kostavad meile Rocca al Maresse kõik tuppa ära ja ta lihtsalt läheb lootusrikkalt aknale vaatama, kas tõesti on jaht viimaks alanud. Aga Pärnu omad läksid vist pisut liiale.

Panin koera südaööks rihma otsa, et terrassile algavat aastat tervitama minna, aga seekord tundsin, et rihm väriseb ja nägin, et koer üritab pigem tooli alla hoiduda. See polnud ikka vist päris see jaht, mida ta ootas.

Õnneks ei kestnud see ehmatus kaua, varsti oli ta valmis meie sõpradega mürama (kui ta on paar korda inimest juba näinud ning üle nuusutanud, tundub see talle kõige loovam lahendus) ning viimaks soojale toolile end kerra kerima. Las need seestunud kahejalgsed jauravad siis edasi!

Nagu alati pärast rahvarohkemaid kogunemisi, ei liiguta ta nüüd paar päeva oimugi, kui just külmkapi uks seda ilutulestikust palju peibutavamat heli ei tee. Vaene loom, las puhkab, ma ei hakka talle parem mainimagi, et mul on jaanuari lõpus sünnipäev.