VIDEO | Mul on veel nii palju õppida! Hundikutsika iseseisvumise lugu ehk miks võsavillemid ja inimesed üksteist kardavad

Kas huntide tulevased karjaliidrid on paika pandud juba sünnihetkel? Millega peab arvestama mitmeliikmeline hundiperekond ja kuidas inimtegevus neist julguse välja roogib? Suurkiskjate vaatleja Eleri Lopp selgitab.

Hundikutsikad hakkavad juba paarikuiselt omapead maailma avastama. Teada on, et sellises vanuses läheb pesas kitsaks ja hakatakse esimesi samme suures maailmas tegema. Siiski tundub, et mõned kutsikad on altimad ja julgemad.

Olles jälginud mitmeid aastaid erinevate hundipesakondade tegemisi, saan teha järeldusi, et mõned kutsikad paistavad rohkem silma. Suure osa iseloomust saavad nad juba sündides kaasa. Kas tulevased karjaliidrid on paika pandud juba sünnihetkel? Mulle tundu küll, et paljudel juhtudel võib nii olla.

Samas eeldan, et need julgemad võivad ka tihedamini kahejalgsetele püssiga tegelastele ette jääda. Seega võib see omakorda pakkuda võimaluse huntidele, kes sünniga on kaasa saanud pigem teised iseloomujooned. Nad on tagasihoidlikumad ja võibolla mitte nii hakkajad. Võib öelda küll, et hundigeenis on väga palju kartlikkust ja tagasihoidlikkust. Ilmselt on julgemad geenid inimese poolt välja roogitud.

Huntidele on inimpelglikkus sisse kodeeritud. Olen kokku puutunud 3- kuuse hundikutsikaga. Juhuslikult põrkasime kokku ja ma ei ole sellist kabuhirmu üheski teises elusolendis näinud. Pani plagama ja maksimumkiirusega. Kohtumine oli väga järsk ja tagasi mõeldes, ka mina ehmatasin kohtumisest. Kas hundihirm või pelglikkus on siis ka inimestesse kodeeritud?

Siiski oli hundikutsika hirm kordades suurem ja 3-kuune hundikutsikas oskab juba inimest sedavõrd karta. Näide sellest, et häid suhteid inimese ja hundi vahel pole ammu olnud. Ehk tuleb see aeg kunagi tagasi?