Peaaegu kõik on emased? Uus dokumentaalsari selgitab, mida võetakse ette merikilpkonnade päästmiseks
Mõne aasta eest tehtud uuringus väidetakse, et globaalse soojenemise tagajärjel on peaaegu kõik rohelised merikilpkonnad muutunud emasteks: viimase kahe aastakümne jooksul oli 99,1% Suure Vallrahu roheliste merikilpkonnade populatsiooni noorloomadest emased ning see häirib tõsiselt paljunemist.
Suur Vallrahu on planeedi suurim korallrahu, mis asub 344 400 ruutkilomeetrisel alal ja on üle 2300 kilomeetri pikkune. Tõepoolest, seda näeb isegi kosmosest. See tundub tohutu, ent kogu planeediga võrreldes on ta väike, kuid sugugi mitte tähtsusetu. Korallrahud hõivavad vaid 1% maakera pindalast, kuid neist sõltub 50% mereliikidest ja nad toodavad poole meie hingatavast hapnikust.
Pool korallrahust on viimase kahekümne aasta jooksul hävinud, kuid võib-olla pole veel liiga hilja sellega midagi ette võtta. Uus kolmeosaline sari „Planeedi korallrahu“, mis esilinastub 8. jaanuaril kell 18.30 kanalil Viasat Nature, jälgib murrangulisi lahendusi rakendavat rahvusvahelist missiooni, mis püüab päästa Suurt Vallrahu ja selle 9000 ainulaadset liiki. Oma artiklis kajastame mõnesid käimasolevaid projekte.
Roheliste merikilpkonnade päästmine väljasuremisest
Rohelised merikilpkonnad on merikilpkonnade seitsmest liigist ainsad, kes on eranditult taimtoidulised. Need kilpkonnad toituvad peamiselt luhtadel, mis on olulised paljunemiseks mune rohu sisse peitvate mereliikide jaoks. Neid luhtasid tuleb regulaarselt niita, et vältida neid lämmatada ohustavate parasiitvetikate vohamist. Seega on viimastel aastakümnetel ohustatud liigiks muutunud kilpkonnadel söömisega oluline ülesanne. 2018. aastal tehtud uuringus väidetakse, et globaalse soojenemise tagajärjel on peaaegu kõik rohelised merikilpkonnad muutunud emaseks: viimase kahe aastakümne jooksul oli 99,1% Suure Vallrahu roheliste merikilpkonnade populatsiooni noorloomadest emased ning see häirib tõsiselt paljunemist.
Ja see on ainult pool probleemist: Suure Vallrahu kilpkonnad muutusid ohustatumaks ühe nende enim kasutatud pesitsuskoha – Raine’i saare – uppumise tõttu. Tuntud merebioloogi Richard Fitzpatricku juhitud meeskond püüab saart kunstlikult üles tõsta, täites ja laiendades saare rannajoont.
Kui neil saare taastamine õnnestub, võiks sellest saada kogu maailmas kasutatav edumeetod. Ja roheliste merikilpkonnade päästmine oleks hädavajalik samuti sel saarel elavate fregattlindude ja suulade 20 000 pesitsuspaarile: nende arv kahaneks tugevalt, kui lindudel poleks võimalust noorkilpkonnadest toituda.
Tapjarobotid korallihävitajatest meritähtede vastu
Viimase 30 aasta jooksul on maailm kaotanud ligi kolmandiku oma korallrahudest. Enam kui miljard inimest maailmas sõltub toidu nimel korallrahudest ning ilma rahudeta seisaks pooled maailma mere- ja rannikuliikidest silmitsi väljasuremisega.
Rahude kadumist põhjustavad osaliselt kliimamuutused: nende sündmuste käigu ümberpööramine ja korallrahude taaselustamine oleks ülioluline, kuid ookeanide globaalne soojenemine ei ole ainus süüdlane – tegelikult vastutab peaaegu poole Suure Vallrahu kadumise eest ainult üks kiskjaloom.
Suur ogatäht on hiiglaslik loomtoiduline elukas, kes sööb koralle. Varem üritati piirata nende arvukust nende juppideks lõikamise teel, kuid sel tegevusel oli jube tagasilöök: see meritäht suudab harusid
tagasi kasvatada ning pooleks lõigatuna võib ühe isendi asemele lausa kaks tekkida! Hinnanguliselt on nende arv mitu miljonit ja igaüks neist suudab iga päev süüa 30 cm jagu koralle. Ent lõpuks on nad leidnud endale väärilise vastase: RangerBot, millest räägitakse ka „Planeedi korallrahu“ sarjas, on veealune droon, mis suudab suure ogatähe 99% täpsusega ära tunda. Meritähte märgates süstib drooni süstlaga robotkäsi meritähte spetsiaalselt selle tarvis loodud surmava mürgiga.
Sarjas „Planeedi korallrahu“ kasutavad ja vaatlevad Emmy auhinnaga pärjatud Austraalia filmitegija Richard Fitzpatrick ja tema meeskond tipptasemel tehnikaid, mis võitlevad kõik maailma olulisimate elupiirkondade päästmise nimel – ainult kanalil Viasat Nature.
