Asjad liiguvad vaid halvemuse suunas! Ketikoerte kurvad saatused murravad loomakaitsjate südamed

Eestimaa loomakaitse liit oli hiljuti taas sunnitud tunnistajaks olema ühe ketti unustatud eaka koera juhtumile, milliseid Eestis kahjuks kohtab pea iga päev. Koeri käsitletakse kui esemeid, mitte seltsivaid ja oma vajadustega elusolendeid. Ometi peab ka valvekoerteks võetutele jaguma tähelepanu.

Aseris elanud suurt kasvu koer oli nähtavalt vanake. Tema tagajalgadel olid ilmselt ealised probleemid, mis kindlasti vajavad veterinaari külastamist ja võimalik, et ravi. Tema kuut oli liiga väike, tema karvastik pole kindlasti selline, millega vapralt istuda miinus 20 kraadiga lumehanges.

Ümbruses maas vedelesid kondid, kausis lumesulavesi. Ilmselt süüa saab, sest keha konditsioon nälgimisele ei viita. Samas kogu aeg ketis istuv koer ei kuluta ka palju energiat. Tavaliselt, kui mingi lobi aeg-ajalt ette viiakse, siis koerad paistavadki pigem üle- kui alakaalus, eriti vanemaealised.

Garaažid, mille juures see vaene loom ööpäevaringselt kaelas jämedat ketti lohistab, asuvad eemal kõigest muust. Ongi ainult need garaažid ja üks elav eakas hing.

Loomakaitse liit, kes peatselt kavatseb välja tulla petitsiooniga ketikoerte kaitseks, toonitab:

Ketis või miinimumnõudeid täitvas aedikus peetavate koerte probleem on väga mitmekihiline ja kõige kriitilisem ei ole mitte koerte piiramine, vaid see, et nad on tihtipeale lõastatud / eraldatud mingi objekti või kinnisvara territooriumile, kus inimesed ei ole püsivalt kohapeal.

Sotsiaalne isoleeritus on kodukoera heaolu suurimaid riskitegureid. Isegi, kui vastutav inimene või omanik külastab selliselt peetavat koera kaks korda ööpäevas, on suur risk, et märkamata jäävad võimalikud veterinaarsed probleemid või koera heaolu seisund.

Kardetavasti inimesed, kes hoiavad koera mingi objekti valvurina, ei tunneta kodukoera, kui kognitiivset ning põhiemotsioone tajuvat elusolendit ja isegi vastavate ettekirjutuste puhul ei paku koerale elementaarset keskkonnarikastust, positiivsel kinnistamisel põhinevat treeningut, sotsialiseerimist või ka võimalike haiguste varajast märkamist.

Isegi, kui alaliselt lõastamist lähiajal ei keelata, siis kindlasti peaks seaduslikult välistama võimaluse, et koer elab kusagil omanikust eraldi ja tema külastamine on eraldi sündmus. Loomulikult võib koera vajadusi mitte tähele panna ka juhul, kui koer on lõastatud omaniku elumaja kõrvale.

Teadusuuringuid, millele põhineda koerte alalise ketis pidamise probleemistikus, paraku ei ole ja arvatavasti ei tule ka, kuna see praktika ei ole tänapäevane ega loomade heaolu arvestav. Tõenäoliselt on mõistlik liikuda alalise ketis pidamise lõpetamise poole ning käsitleda võimalikku ketis pidamist, kui ajutist haldamisvõimalust, vajadusel koer paariks tunniks lõastada, näiteks kari- või metsloomade kaitseks või kui see tagab koera ohutuse piiramata õuealal.

Skandinaaviamaade eeskujul on kaks korda ööpäevas õues elava koeraga tegelemine tõepoolest miinimumnõue. Lisaks on kindlasti vajadus sätestada, et alla aastase, haige või vigastatud looma külastusvajadus on oluliselt suurem. Vähemalt korra päevas peaksid koerad saama pikemale jalutuskäigule aedikust väljapoole.

Samuti tuleb selle aja sees koerte aedikust või keti ulatusest koristada väljaheited, mis on nii hügieeni ja parasitaarhaiguste ennetamiseks, kui ka stressist tuleneva koprofaagia vältimine.

Liit tuletab meelde ka ametnikele, kelle võimuses on muuta koerte heaolu, et nad hakkaksid end liigutama õiges suunas.

Liit leiab, et loomapidamise mõttes on meie ühiskond tegemas vähikäiku ja asjad ei liigu mitte paremuse, vaid halvemuse suunas.

„Miks hakatakse alles siis tõmblema, kui koer on ketist kadunud ning rääkima, kuidas ta oli ikka pereliige ja „minu oma“? Enne seda võis koerake vireleda aastaid sopa, sita, lume ja pori sees ketis, olematus kuudis ning kedagi ei huvitanud?“ küsivad loomakaitsjad. „Peale kadumist oleks järsku kadunud justkui midagi väga väärtuslikku. Keegi, keda varem ei peetud isegi nii paljuks, et võimaldada talle kuiv küljealune ja piisavalt tähelepanu, muutus peale kadumist järsku kalliskiviks või?“

Sotsiaalmeedia ja kuulutustelehed on pungil kodu otsivate kutsikate kuulutustest, kus piltidel selgelt näha ka koeraemme, kes istub ketis. See on otseselt seaduse rikkumine juba ka tänaste seaduste järgi. Millele loota, kui jätta emane lõikamata koera ketti? Loomulikult tulevad sealt kutsikad ja nii igal jooksuajal.

Kui puudub raha steriliseerimiseks paluvad loomakaitsjad pöörduda enda poole: mingi lahenduse leiab ikka.