ILSE BLOGI | Kas koerad tunnevad tõesti kella?

Millal on aeg õue pissile minna? Aga tuttu? Kas see on okei, kui keegi pereliikmetest ei ole tavalisel ajal koju jõudnud? Ilse oskab vastata.

Lapsepõlves olin see, kes lausa neelas loomaraamatuid ja -filme. Inimesed jätsid mind suhteliselt pikka aega külmaks, aga mõni emotsionaalne loomalugu nagu „Valge Bim Mustkõrv“, „Valgekihv“ või „Mumuu“ kruttis traagika nii üles, et võisin luksudes nutta. Rääkimata muidugi keskkooliajal pähe õpitud Jessenini luuletusest „Laul koerast“, millest kurvemat lugu vist polegi.

Üks mu mitu korda üle loetud lemmikuid oli muidugi ka Eric Knighti „Lassie tuleb ikka koju“, kust on meeles fakt, et Lassie käis iga päev oma noorperemehel kindlal ajal koolis vastas. Käe- ega seinakella sellel ilusal kolli-tõugu koeral teatavasti ei olnud, kõigest bioloogiline aseaine.

Sellest ajast alates olen imestanud, kuidas koerad kella tunnevad? Neid südantlõhestavaid lugusid, kuidas koer oma surnud peremehel jaamas vastas käib või hauale kindlal ajal pikutama läheb, on ju ka elust enesest.

Õnneks oleme Ilsega need peaaegu kaks koos veedetud aastat saanud hakkama ilma traagikata. Ehkki ma muidugi sajaprotsendiliselt väita ei tea, mis ta peas toimub, kui juhtub, et ta peab harjumatul ajal omapäi olema. Sügisöös majade vahel kõlanud eleegiast ma kunagi juba kirjutasin.

Ta on valmis järeleandlikult hommikusele pissiringile minema siis, kui Tom ärkab ja ta rihma otsa võtab, ehkki varane tõusmine pole just ta esimene eelistus. Kui pärast seda lubatakse teki all edasi põõnata, siis tuleb see ära kannatada.

Samas nädalavahetuseti ta ise sellist initsiatiivi küll ei näita. Üsna talumatu oleks koera vingumise peale päevast sõltumata kell kuus ärgata. Ilse võib ka südapäevani kannatada (õigemini, tema kannatusi pole kuskilt märgata, laske taksil magada).

Usun, et see on kasvatatav - koer lihtsalt kohaneb oma karja rutiiniga ja kui pole neid, kes reipalt äratuskella peale trampides ja taldrikuid kolistades jooksu paneksid, ei tee ka koer sellest probleemi. Aitäh, Ilsekene!

Üks sõber, eriti vastutustundlik koerapidaja, toitis oma armsat sõpra nii, et pani kaheks korraks päevas telefonile minuti pealt märguande, et lemmik ikka kindlal ajal sööks. Ilse puhul mul sellest kasu ei oleks. Kaks korda päevas küll, aga mõnikord on meeleolu, vähemalt hommikupoole, selline: „söö ise!“ Pärast õhtust jalutuskäiku peab aga kindlasti midagi meelepärast taldrikul olema.

Pärastlõunad kujunevad tavaliselt sellisteks, et olles lõunasel tiirul ära käinud, teab Ilse, et nüüd on siesta-aeg. Pole harv, kui mul on selleks ajaks töö tehtud ja tukume mõlemad solidaarselt. Seda just pimedal ajal, kui melatoniini tootmine on ajus sassis ning tundub, et kõik ongi üks tume öö.

Siiski mitte lõpmatu pime öö, sest õhtuks tuleb taksil jälle eluvaim sisse. Ta teab ülihästi, millal pereliikmed kodus peaksid olema. Kui ei ole, siis algab üks pidurdamatu aknal turnimine, vingumine ja möödujate peale haukumine, mida päevasel ajal ette ei tule. Sest kui kell on seal maal, siis peavad mees ja tütar ka kodus olema, minust ei piisa.

Selles osas on Ilse pedant nagu vana kooli daam: mis mõttes sa jääd hiljaks?! Miks sa ei öelnud?! Ma ju muretsen! Alles tuttava auto mootorimürin - mida ta väga hästi eristab - muudab meele jälle rahulikuks. Sest siis on teada: kella 23 paiku saab peremehe kaissu tuttu.

Nii et ju tal mingi bioloogiline kell siiski on. Õnneks käitub ta sellest hoolimata valdavalt taktitundeliselt.