Irina ei salgagi, et on raske: sõja eest põgenejate seas oli nii neid, kes lemmiklooma elu hinnaga kaasa võtsid, kui ka neid, kellest koer või kass maha jäi. Hersonis on küll mitu varjupaika, kuid need on ammu abivajajaid triiki täis. Seetõttu elab linna tänavail umbes tuhat looma, kes ei kuulu enam kellelegi. „Varem oli neil kõik, nüüd mitte midagi,“ tõdeb Irina.

Irina hoolealused Hersonis

Vapper naine on jõudumööda püüdnud kodututele loomadele appi rutata. Tema hoole all on praegu umbes 30 koera ja kümme kassi. Nende toitmiseks on ta abi saanud peamiselt saanud välismaalt, seal hulgas Eestist.

„Kõige raskem oli siis, kui olime täielikult maailmast ära lõigatud – siis ei jõudnud kohale ükski saadetis ega ka raha,“ meenutab Irina, kelle sõnul on praeguseks olukord küll leevenenud, kuid tagatud ei ole ei tema ega ka loomade turvalisus. „Iial ei tea, millal võib käia järgmine plahvatus.“

Mürsk lendas ka tema vanemate koju kortermaja viiendal korrusel. Selle tagajärjel on ta isa juba kuu aega haiglas olnud ja arstidel pole siiani täit selgust, kas tema jalga õnnestub päästa. „Aga ma ei anna alla, muudkui palvetan ja loodan parimat!“ lubab Irina.

Tema hoolealused on pikalt kestnud stressiolukorra tõttu hirmunud, osa lakkamatus paanikas. „Selleks et neid enda juurde meelitada, kulub tublisti aega,“ lausub Irina, lisades et hädavajalik oleks loomad steriliseerida ja kastreerida, et neid järjest ei lisanduks.

Irina hoolealused Hersonis

Irina ei tagane unistusest luua kasvõi ajutine varjupaik, kuhu mõned abivajajad kokku korjata, sest talv on külm ja ränk ning loomad lihtsalt keset tänavaid jäetud. „Rahata seda muidugi ei tee, aga vastasel korral ma tõesti ei tea, mis neid loomi ees ootab,“ räägib ta.

Hersonis koeri abistav Irina

Irinat ja tema hoolealuseid saab toetada, kui võtta temaga ühendust Facebookis https://www.facebook.com/profile.php?id=100014838319309

Jaga
Kommentaarid