Loomaleidja vastutus - mida teha, kui leidsid hulkuva looma?

Sinu heategu võib päästa hulkuva looma elu. Leitud loomast teatamine aitab ta tagasi koju muretseva omaniku juurde või kodu puudumisel turvaliselt varjupaiga hoole alla. Loomaleidja vastutuse teemadel arutleb Varjupaikade MTÜ vabatahtlik Triin Vasli.

Loomakaitseseaduse kohaselt loetakse hulkuvateks loomadeks omanikuta või kodust lahti pääsenud koduloomi. Omanikuta koduloom on loom, kelle omanikku ei ole võimalik tuvastada. Omaniku juurest lahti pääsenud loomaks loetakse looma, kes viibib omaniku või looma eest vastutava isiku juuresolekuta väljaspool territooriumi, mis kuulub loomapidajale või on tema kasutuses.

Eesti riigis puudub ühtne süsteem

Kahjuks ei ole Eesti riigis hulkuvatest loomadest teavitamiseks ja nende aitamiseks veel ühtset süsteemi, mis teeb leitud loomast teatamise märksa segasemaks ja keerulisemaks. See, kuidas koduta looma aidata, sõltub looma leidmise piirkonnast ja kohaliku omavalitsuse poolt kehtestatud reeglitest. On aga üks reegel, mis kehtib üle Eesti – loomaleidja vastutus on tänavalt leitud loomast teatada ning teda oma võimaluste piires ka aidata. Oleme Varjupaikade MTÜ kodulehele koondanud info ja kontaktid, kuidas ja kuhu pöörduda, kui oled leidnud hulkuva looma. Olgugi et kord sõltub vallast, on selleks laias laastus mõned variandid:

helistada lähimasse varjupaika või omavalitsuse poolt kindlaks määratud kontaktile ning oodata, mil nad loomale järele tulevad;

• teavitada varjupaika ja toimetada loom ise kohale;

• teavitada varjupaika leitud loomast ja pakkuda talle ise ajutist hoiukodu.

Ajakohased ja õiged kontaktid, kellele leitud loomast teatada leiad alati meie kodulehelt: www.varjupaik.ee/vajad-abi

Kahjuks tuleb vahel ette seda, et leidja hoiab looma enda juures ja varjupaika ei teavita, sest kardetakse, et varjupaigas loomad eutaneeritakse, kui omanik neile järele ei tule. See on aga müüt. Samal ajal helistab meile muretsev omanik ja meil ei ole tema kadunud lemmiku kohta kahjuks infot anda. Seetõttu ongi äärmiselt oluline varjupaika leitud loomast alati teavitada.

Pärast seda, kui oleme saanud teate hulkuva looma kohta, kontrollitakse, kas loom on kiibistatud. Kiibi järgi saab registrist kindlaks teha tema omaniku. Kui omanik leitakse, võetakse temaga koheselt ühendust. Sagedad on aga juhud, kus loomal kiipi ei ole või see ei ole registrisse kantud. Sellisel juhul ei ole võimalik omanikku ja lemmiklooma kahjuks kokku viia. Loom viiakse varjupaika, temast tehakse foto ja teade pannakse üles nii kodulehele kui ka Facebooki lehele LemmikuLeidja, mille kaudu loodetakse hulkuma läinud loom koju aidata. Loomad, kellele omanik kahe nädala jooksul järele ei tule, jäävad varjupaika uut kodu ootama.

2022. aastal käisime kokku 3244 väljakutsel. Tagasi koju aitasime 618 looma. Varjupaika jõudnud loomadest olid kiibistatud vaid 12,4%. Mida suurem on kiibistatuse protsent, seda rohkem ja kiiremini saame loomi oma koju tagasi aidata. Kiibistamine on oluline isegi toakasside puhul – iial ei või teada, millal kass otsustab ukse vahelt välja lipsata ja maailma avastama minna.

Mida teha, kui leiad vigastatud looma?

Leides vigastatud lemmiklooma ja seda väljaspool varjupaiga tööaega, tuleb jätta teade meie kõneposti ja võtta ühendust ka politseiga. Väljaspool tööaega sõidame erakorraliselt välja juhul, kui ohtu on seatud looma või inimese tervis. Kui aga leiad vigastatud looma varjupaikade töötundidel, siis toimi nii, nagu eelpool kirjeldatud. Praegu on ööpäevaringne valve vaid Tallinna loomade varjupaigas.

Politseiga tuleb ühendust võtta ka juhul, kui on alust arvata, et ohus on looma tervis või heaolu, näiteks näed või kuuled pealt lemmiklooma peksmist või muul moel piinamist; leiad hüljatud loomad, näiteks pappkastiga metsa jäetud kassipojad või näed pealt loomade hülgamist. Loomade kaitset reguleerib Eestis loomakaitseseadus.

Mida teha, kui loomale lähenemine tundub ohtlik ja hirmutav?

Igale loomale ei saa ligi minna. Eksinud ja hirmunud loom võib olla ärevil ja tema kehakeel sinu lähenemiskatse puhul hoiatav. Mõni loom ei anna end lihtsalt kättegi. Kui looma kätte ei saa, tuleks teha temast pilte ja võimalusel ka video ning märkida üles nii detailne välimiku kirjeldus, kui see antud olukorras võimalik on. Hulkuvast loomast tuleks teavitada lähimat varjupaika või vastavat omavalitsust, lähtudes meie veebilehel välja toodud andmetest. Ka sotsiaalmeedias kuulutamine aitab tänapäeval palju kaasa. Kuulutada võib erinevates loomagruppides kui ka meie loodud Facebooki lehel LemmikuLeidja, seda ka siis, kui näed looma teatud piirkonnas, kuid ei õnnestu teda tabada. LemmikuLeidja leht on loodud kaotatud või leitud loomade kiireks kuulutamiseks.
Paku hoiukodu

Leidnud hulkuva looma, on variant pakkuda talle ka ajutist hoiukodu. Sellisel juhul tuleb siiski esimesena seada sammud varjupaika. Seal kontrollitakse looma mikrokiibi olemasolu või muud omaniku identifitseerimist võimaldavat tunnust, tehakse loomast pilt ja võetakse ta leituna varjupaiga arvele. Sinuga sõlmitakse hoiukodu kokkulepe.

Pakkudes ise loomale ajutist varju ja kodusoojust, saad ka sina teha tema omaniku leidmiseks palju, näiteks:

• kuulutada erinevates internetiportaalides;

• panna looma pilt, kirjeldus ja oma kontaktandmed üles Facebooki LemmikuLeidja lehele ja teistesse sarnastesse sotsiaalmeedia gruppidesse;

• panna kuulutus kohalikku ajalehte;

• kuulutada raadios (praktika on näidanud, et parimaid tulemusi annab Elmari raadiosse erakuulutuse panek.);

• teha loomast pildiga plakatid ja panna need üles piirkonda, kust looma leidsid.

Kui leiad üles looma omaniku, tuleb ka sellest rõõmusõnumist koheselt varjupaika teavitada, sest looma tagastamine käib läbi varjupaiga ja enne tema tagastamist tuleb loomaomanikul täita kinnituskiri. See on oluline samm, sest registreerides omaniku andmed, on järgmisel korral võimalik omanikuga kiiremini ühendust saada, kui loom peaks taas jooksu pistma.

Vastab loomaleidja Sten, kes selle aasta alguses märkas Tallinna kesklinnas hulkuvat koera ja kelle tegutsemine aitas looma kiiresti ning turvaliselt tagasi enda koju. Sten, meenuta, milline oli sinu esimene reaktsioon ja mõtted, kui koera leidsid?

Mäletan, et jalutasin parajasti enda koeraga, kui nägin, et suur koer sörgib meil selja taga. Esimesena käis peast läbi mõte, et äkki ta on agressiivne. Kuna olime juba oma kodutänavas, siis kiirustasin kodu poole, et oma koer tuppa viia, haarasin siis toast koerarihma ja jooksin tagasi õue hulkuvat koera otsima.

Mis pani sind looma aitamise nimel tegutsema ja mida sa esimesena tegid?

Mõtlesin, et keegi kindlasti otsib seda koera. Ja ka see, et koer ei pruugi tajuda ohte enda ümber – läheduses oli suur ristmik ja kartsin, et koer jookseb auto alla. Õue jõudes nägingi, et koer ületas juba ristmiku. Ajasin teda mõne minuti kõndimistempos taga ja kui ta nuusutama jäi, sain talle rihma kaela panna. Muidugi jälgisin enne seda tema kehakeelt ja olekut. Kuna ta paistis pigem rahulik, siis julgesin ta rihmastada. Andsin talle ka mõned maiused, mille ta hea meelega vastu võttis. Siis võtsin juba Tallinna loomade varjupaigaga ühendust, et nad tuleks koera kiipi kontrollima.

Kuidas loom tagasi koju sai?

Õnneks oli koer kiibistatud ja andmed olid ka korrektselt registrisse kantud, seega sai varjupaik kohe omanikuga ühendust võtta. Omanik oli selle uudise üle väga õnnelik. Ta oli oma koera juba mitu tundi otsinud. Mäletan, et tema sõnul polnud koer kunagi üksinda ringi hulkunud ja kuuldes, kuidas koer üksinda ristmikul teed ületas, tulid tal hirmujudinad peale. Paari tunni jooksul, mil koer kadunud oli, ilmus mitmesse Facebooki gruppi postitusi sama koera kohta, kuid keegi ei julgenud talle läheneda.

Mida sina soovitad hulkuva looma leidmisel teha?

Kui on vähegi võimalik, soovitan proovida loom meelitada kinnisele territooriumile või muul moel tema edasi liikumist piirata ja olla temaga koos seni, kuni varjupaik kohale jõuab. Varjupaika teatamist ei tasu kindlasti karta; minu kogemus näitab, et nad tegutsevad alati selle nimel, et loomad saaksid oma pererahvaga taas kokku!

Lugu ilmus Varjupaikade MTÜ ajakirja Käpa all 2022/3 numbris