INTERVJUU | Uudo Timm: lendoravad on jõle ohtlikud loomad, kellele ei tohi silma vaadata

Miks ei tohi lendoravale silma vaadata, millistel tingimustel teda üldse võimalik kohata on ning mida peaks arvama metsomanik, kelle territooriumil loomake elab? Keskkonnaagentuuri eluslooduse osakonna juhtivspetsialist Uudo Timm teeb agentuuri blogis asjad selgeks.

Miks just lendorav on valitud aasta loomaks? Meil on mitmeid teisi imetajaid, kellest inimesed palju vähem teavad kui lendoravast.

Lendoravast on lihtsalt viimasel ajal niivõrd palju juttu olnud. Ilmselt on seal kaks peamist põhjust – ühelt poolt on ta euroopa naaritsaga meie kõige enam ohustatud imetaja ning teiselt sellepärast, et teda tuuakse välja kui looma, kes suretab metsamajandamise välja.

Kuigi temast räägitakse palju, ei tähenda see, et rääkijad temast siiski väga palju teaksid. Nii ongi kahjuks tekkinud lendoravaga seoses mitmeid müüte, mis ei pea paika, ent on laialt siiski kajastust saanud.

Kas sa võiksid tuua välja ühe müüdi ja selle samas ka kummutada?

Räägitakse, et oi see lendorav on väga inimpelglik loom, kes elab inimasulatest võimalikult kaugel vanades metsades. Tegelikult ei ole see aga üldsegi nii. Jah, ta elab seal ka muidugi, aga peamine põhjus, miks ta inimestest eemal elab, on sellepärast, et majade ümbruses ja asulates hakati metsa majandama ja seal ei olnud enam lihtsalt õõnsustega puid.

Soomes elavad lendoravad ka linna parkides ja parkmetsades, aga seda sellepärast, et seal ei majandata metsa kvaliteetse puidu saamiseks vaid asula mikrokliima hoidjana. Seetõttu on seal vanu puid ja neisse tekkinud ka sobivad õõnsused, mida majandatavates metsades napib.

Iisaku parkmetsas elavad ka lendoravad, sest ka see pole majandusmets. Kuna lendorav liigub reeglina pimedas ja inimene enam siis väljas ei toimeta, nii ei puutugi nad omavahel kokku. Mõni isegi ei tea, et lendorav tema maja kõrval elab.

Kas see on tõesti võimalik?

Jah, lendorav poeb päeva saabudes oma pessa, viskab kere vinklisse ja magab. Seega ei käi inimese ja lendorava aktiivsusperioodid kokku. Mul on olnud juhtum, kui ootasin ühe puu all lendorava liikumist. Tuleb kõrvalmajast mees ja küsib, mida ma seal luuran. Mees oli kohe väga üllatunud, kuna ta oli seal oma 30 aastat elanud ja ei teadnudki, et selline haruldane loom tema aia taga on sobiva pesapuu leidnud.

Aga millal siis lendoravat näeb, kui ta ainult öise eluviisiga on?

Eks üks võimalus ongi õhtuhämaruses tema pesapuu juurde minna ja oodata. Eks see on ka muidugi üks müüt, et ta nüüd ainult öösel ringi liigub. Suvel, kui emasloomal on pojad, siis on ta energiavajadus nii suur, et ta ei saa lihtsalt muidu, kui peab keskpäeva ajal ka väljas söömas käima. Et lendoravat näha on muidugi mõlemal juhul enne vaja leida õige pesapuu, mida hetkel kasutatakse.

Millega lendoravad praegu, jaanuaris tegelevad? Kas lendoraval on vahet, kas väljas on -10 või +5 kraadi talvel?

10 kraadi plussis või miinuses ei ole vast tema jaoks probleem. Aga kui on kuskil paarkümmend kraadi miinust, siis nad üldiselt käivad ainult asjal ära ja lähevad ruttu tagasi sooja pessa. Talveund nad ei maga. Praegusel ajal on nende põhitoiduks kase, lepa ja sarapuu urvad ja sellest ka nende kollased pabulad, mida siis, kui värsket lund pole maha sadanud, on ka pesapuude all näha. Lepaurbasid korjavad nad ka talvevaruks, just sellisteks karmimateks ilmaoludeks. Neid koguvad nad puude õõnsustesse või pesakastidesse.

Lendorava seire toimub Keskkonnaagentuuris iga-aastaselt, kuidas viimaste tulemuste põhjal lendoravatel läheb?

2013. aastal oli kõige madalam mõõn - 27 asustatud leiukohta ja tänaseks on neid 94. Seega nende andmete põhjal võiks öelda, et läheb aina paremini. Kui aga väheke süveneda, siis rõõmustada on veel vara, sest asurkond on killustunud 6-7 väikseks grupiks ja kogu meie lendoravate asuala kipub järjest väiksemaks kahanema.

Aga kui palju on ühes leiukohas isendeid?

Vat see on nüüd selline tavapärane küsimus. Selliste väikeste ja salapäraste loomade puhul on väga keeruline hinnata isendite arvu. Lendoravad on territoriaalsed loomad, eriti emasloomad. Ühe emaslooma kodupiirkonna suurus on 8 kuni 15 hektarit. Reeglina on aga leiukohtades pesametsaks sobivad osad nii väiksed, et sinna mahub üks kaks, heal juhul kuni kolm emaslooma elama.

Enamjaolt on lendoraval kaks kuni kolm poega, kes mingi aeg peavad sünnikodust välja kolima ja leidma endale vaba territooriumi. Emased pojad peavad endale uue vaba territooriumi leidma. Isasloomade kodupiirkond võib aga olla ka üle 100 hektari, sest nemad liiguvad ringi erinevate emasloomade kodupiirkondades.

Aga kui me nüüd ikkagi arvutame, kui palju siis ikkagi on Eestis lendoravaid?

Mingi hinnangu võime saada nii, et 94 leiukohta korrutame umbes noh kas kahe või neljaga, siis see teeks ca 200 kuni 400 looma. See on ikka väga väike arv ja nagu varem öeldud jaguneb see veelgi 6-7 grupiks.

Kes on lendorava vaenlased?

Looduses on kaks peamist – nugis ja händkakk. Looduslikud vaenlased aga ei hävita kunagi oma toidubaasi lõpuni. Seega kõige suuremat ohtu kujutab ikkagi inimene oma metsamajandamisega.

Kas maa- ja/või metsaomanik peaks olema rõõmus, kui saab teada, et tema metsas elab lendorav?

Siin on tõesti murekoht ja tuleks vaadata riigile otsa. Inimestel, kellel on loodusväärtustega maatükk ei peaks „kartma“ kaitsealust looma enda metsas, vaid riik peaks selliseid metsaomanikke tunnustama. Selleks oleks vaja toetusmehhanisme, et toetused inflatsioonile järgi jõuaks.

Kui vaadata praeguseid toetussummasid, siis selle eest ei saa isegi oma talvist küttevaru kätte. Ühe hektari metsa toetuse eest saad praegu heal juhul osta 1,5-2 tihumeetrit küttepuid. Muidugi sa siis kardad, et sinu metsa võib elama asuda lendorav või mõni teine kaitsealune liik. Võimalus on sihtkaitsevööndis olev maa ka riigile müüa, aga kõiki see ei rahulda ega aita, sest igapäevaselt on maal ikka metsast kasvõi küttepuitu vaja.

Kas ja mida igaüks meist saaks ära teha lendorava parema käekäigu nimel?

Olla kursis, kes on lendorav ja mida tema vajab meie kõrval elamiseks. Eks sellepärast ju neid aasta loomi, taimi ja teisi nn. tegijaid ka valitakse. Ikka selleks, et inimesed saaks nendest rohkem teada ja oleks informeeritud, milline on õige käitumine, kui ühe või teise looma või linnuga silmitsi seisma satud või temaga ühist elupaika jagad. Kui vaadata kasvõi metsamajandamise poole pealt.

Kui oled asjast informeeritud, siis oskad ka õigesti olukorda hinnata ja õige seisukoha võtta. Pahatihti on kahjuks nii, et hakkavadki äärmused domineerima ja tegelik olukord on seal kuskil vahepeal.

Uudo, Sa oled lendoravate uurimisega tegelenud üle 30 aasta. Palun jutusta mõni eredamalt meelde jäänud seik.

Eks neid on aastate jooksul kogunenud omajagu. Olen lendoravaid uurinud 1986. aastast. Esimesed seitse aastat läks nii mööda, et ma ei näinud looduses ühtegi lendoravat. Nüüd ma muidugi ei imesta selle üle, sest tol ajal ei olnud ka selliseid tehnilisi abivahendeid nende jälgimiseks, mis oleks kaasa aidanud.

Elamusi on olnud tegelikult igal aastal. Eelmisel aastal sattusime peale lendorava pulmale. Ma ütleks, et see oli isegi selle 30 aasta jooksul ehk see kõige-kõige eredam elamus. Näed, läks ainult 30 aastat aega, et sellist asja näha, aga vot ära nägin. Muidugi on see ka omamoodi juhus, olla õigel ajal õiges kohas. Kord tuli minu jutule üks Rootsi ajakirjanik, kes väga soovis lendoravat näha. Läksime siis metsa ühe puu alla, kus olin kevadel näinud lendorava pabulaid, et vähemalt neidki ja võimast pesapuud näidata. Ja ei läinud seitset minutitki, kui lendorav juba pesast välja sööma minekut asutas. Muidugi oli see üks pime juhus.

Aga siis peab vist ikka Uudoga metsa minema, kui nii kiirelt tahad lendoravat näha?

Hehe no ainult minust ei piisa ka, eks selleks peab enne välja selgitama õige koha ja milline on lendorava päevarežiim. Näiteks, millal on tal söögiaeg, sest neil on suhteliselt kindlad söögiajad. Kui kaameratega on see asi kindlaks tehtud, siis on suur tõenäosus, et sellel ajal on neid võimalik seal ka liikumas näha. Aga kõige selle juures peab nagu looduses ikka oma jagu alati õnne ka olema. Aga eks püsivus viib sihile. Läheb selleks siis aega kas seitse minutit, kuud või isegi aastat.

Miks, Uudo, just lendoravad?

Ma olen ikka öelnud, et eks lendoravad ole ühed jubedad elajad ja jõle ohtlikud loomad. Nad kannavad ühte õudset tõbe – neile ei tohi mitte mingil juhul silma vaadata, siis oled kadunud hing ja päästab ilmselt ainult haud.

Minuga niimoodi juhtus, et nägin, vaatasin silma ja nüüd veedan ma nii kogu oma vaba aja kui ka nii palju kui võimalik tööalaliselt nende käekäigu üle muretsedes, neid uurides ja nendega koos olles. Ikka ja jälle sõidan Eestimaa Kaug-Ida vahet, et näha, kuidas nendel punnsilmadel seal läheb.

Loe täpsemalt https://keskkonnaagentuur.ee/