ARVAMUS | Suurkiskjate vaatleja: jahimeeste rajatud söödaplatsidel levivad huntidele ohtlikud tõved

Kuigi jahimeeste poolt metsloomadele rajatud söödaplatsidel võiks olla hea eesmärk, saavad need saatuslikuks huntidele, kes samuti sealt toidupoolist otsivad. Inimasustuse tiheduse tõttu polegi huntidel kusagil võimalik vabalt olla, kirjutab suurkiskjate vaatleja Eleri Lopp.

Üks asi, millest huntide jälgedes käies kohe aru saab, on asjaolu, et hundid käivad kindla eesmärgiga ühest kohast teise. Kõige suurema tõenäosusega leiab hundijäljed jahimeeste söödaplatside ümbrusest. Huntide teekond ongi praktiliselt ühest jahimehe söödaplatsist teiseni. Olen aastaid jälle ja jälle sellele kinnitust leidnud.

Mida hundid söödakohtadest otsivad? Eks ikka toidupoolist. Jahimehed söödaplatsidel käivad erinevad loomad: kährikud, kitsed, metssead, mägrad, karud, ilvesed- praktiliselt kõik metsloomad.

Söödaks viiakse erinevaid maiuspalasid. Sõralisi tõmbavad soolakud, mille lähedale on tihti ka tehtud mingi muu söödakoht, kus on vilja, kartulit, tainast. Mõni edukam jahimees paneb isegi keset metsa teinekord rapsipõllu, et põtru ligi meelitada - harjutame metsloomi sööma põllumeeste põldudel! Aeg-ajalt ka koduloomade raipeid. Loomulikult käivad nendes kohtades ka linnud.

Ühes jahiseltsis on minimaalselt 10 söödakohta. Eestis on ligi 300 jahiseltsi. Seega on Eesti üsna tihedalt kaetud metsloomade söödaplatsidega. Võiks öelda, et karud on nendes kohtades kevadsuve hooajal põhikunded.

Milles on probleem? Haigused, eelkõige kärntõbi levivad sellistes kohtades. Hundid just sealt kärntõve saavad. Söödaplatse armastavad eriti kährikud ja nende arvukus on kohati väga suur ja nemad on ka ühed põhilised kärntõve levitajad.

Teine probleem, millele ei ole tähelepanu pööratud, on asjaolu, et jahimeeste söödaplatsid on tihti ka külade vahel ja nende lähedal. Kui siis hunte või karu küla vahel nähakse on paanika suur ja olen ka kuulnud jahimeest ütlemas, et need hundid, kes ikka külade lähedale tulevad, ei ole õiged hundid ja tulebki maha lasta. Paraku ei ole meil siin pisikeses Eestimaal nii suuri alasid, kus hunt saaks elada rahulikult ja puutumatult. Inimtegevus on igal pool ja hunt käibki seega igal pool.

Ühe hundikarja territoorium Eestis on ligi 1000 ruutkilomeetrit. Eelkõige mõjutab hundi ja teiste kiskjate liikumistrajektoori saakloomade asukoht ja jahimeeste söödaplatsid. Kui need on keset küla või ümbruses, siis võin mürki võtta, et sinna hundid ka tulevad. Kaitsmata kariloomadest rääkimata. Igal juhul tuleb hunt neid murdma, kui pole aeda või karjakaitse koeri. Olgu või keset küla.

Minu nägemuse järgi ei saa antud olukorra valguses öelda, et tegemist on tasakaalu hoidmisega meie metsades. Söödakohti ei tohiks nii palju olla, veel vähem külade ja asulate läheduses. Neid peaks üldse märkimisväärselt vähem olema ja küsimus tekib, miks neid üldse vaja. Lisaks sellele võimaldavad nende söödakohtade ja soolakute olemasolu salaküttimist. See puudutab eriti suurkiskjaid, kes on Eesti metsades kõige väiksema arvulised ulukid.