ILSE BLOGI | Mis üks aasta loeb? Aga kaks? Õppetunnid ühiselust taksiga

Möödunud nädalal, päev enne mu sünnipäeva, täitus meil Ilsega kaks aastat kooselu. Õnneks me seda kusagil mujal kui spetsiaalses registris kirja panema pole pidanud - selles suhtes on ühiselu loomaga ikka lihtsam, mis aga ei tähenda, et see kogemus ei sisaldaks üksjagu elulisi õppetunde.

Püüan need nüüd kuidagi sõnastada.

„See on nii tähtis, et inimesel oleks koer,“ ohkab mu mees Tom, kelle jaoks nad on Ilsega vastastikku A ja O. Mees, tema lõkkease ja parim sõber. Kusjuures, koeri on meil teatavasti elu jooksul olnud mitmeid, aga vaat just see taks on esimene, kelle kohta ta nii ütleb.

Tegelikult on klassikaline tsitaat: „Igal inimesel ei pea olema koera, aga igal koeral peab olema inimene.“ Või siis see teine: „Sa vastutad selle eest, kelle oled taltsutanud.“ Õige jah! Kuigi Ilse taltsutamine pole olnud kuigi vaevaline, on see meile kõvasti vastutustunnet õpetanud.

Asjad, mis 20 aastat tagasi tundusid normaalsed või lollakalt naljakad, ei päde praegu enam üldse. Eks siin on oma roll sellel, et tegelen igapäevaselt loomateemadega - õpin ise ja vahendan õpitut ka lugejatele. Nii et üsna sageli hüüatan kodustele: „ei, seda ei tohi!“ „nii ei saa!“ „koerad ei kannata seda!“ etc

Õnneks ei ela meil kodus enam ka väikeseid lapsi, kellele tuleks pähe koera pesumasinasse sulgemine, talle päikeseprillide ette toppimine või soki pähe tõmbamine. Sotsiaalmeedia on paraku selliseid videoid täis.

Kõige tähtsam on koerale (eeskätt kutsikapõlves) tagada tema turvatunne. See, et ta saab su peale kindel olla. Kui tal puudub kogemus kasvõi eelpool mainitud lollide naljadega, on ta närvisüsteem oluliselt tervem.

Muidugi on siit vaid üks samm liigse tähelepanuvajaduseni. Selles osas pole ma kindel, et oleme kõik õigesti teinud. Üks koertetreener mainis intervjuus samuti, et liigne tähelepanuvajadus on tänapäeva koertel levinud probleem: neid stimuleeritakse lihtsalt üle ja koheldakse lastena, keda pidevalt lõbustama peab, mis omakorda tähendab, et koer ei oskagi rahulikult omapead olla.

Siin on meil veel arenguruumi. Ikka läheb meelest, et kodust lahkumisest ja tagasi saabumisest ei tohi ekspertide sõnul suurt sündmust teha, see süvendab üksindusahistuse ohtu. Aga kuidas sa jätad koera nunnutamata, kui ta sind koju jõudmisel piitssabaga energiliselt tervitab ja spetsiaalset taksi tervitusjoru ajab?

Rutiin. Kuigi me perega oleme siiani olnud parajad seiklejad (vana sõber keskkooliajast nimetab meid nomaadideks), siis taksipidamine kinnistab mõned harjumused, mida võib lausa monotoonseteks nimetada. Igal hommikul on mul üsna selge pilt, kuidas päev tema pilgu läbi välja hakkab nägema, mis kell ta mida teeb.

See on talle tähtis. Kui ta mõneks päevaks rutiinist välja viia, kulub täpselt võrdeline aeg taastumisele. Ilse ei väsi niivõrd füüsiliselt kui just vaimselt. Ent sedagi on vahel vaja.

Tema eelkäija, meie eelmine taks Tilde võinuks igal peol kasvõi laua peal tantsida (rohkem tegi ta seda küll laua all, et omale palukest norida). Ta jumaldas seltskonda ja talle jagatud tähelepanu. Ilse selline dancing queen ei ole, uued inimesed ja olukorrad tekitavad temas siiani kohmetust ning kulub üksjagu aega, et neid omaks võtta.

Mis on mõneti heagi, sest tal puudub taksidele muidu nii omane soov end kusagilt kasvõi välja kaevata ja jalga lasta. Tildekene tegi seda alailma. Viva libertad! Õnneks elasime temaga niisuguses kohas, kus see toona suuremaid probleeme ei tekitanud. Ilse istub ikka peremehe külje all, kuidagi eriliselt valvama teda ei pea.

Ja lõpetuseks üks (eeskätt mulle endale oluline ja isekas) õppetund: võta ikkagi just selline koer, keda tahad. Kes sulle sobib. Mõistagi ma imetlen selliste inimeste südamesuurust, kes kodutute koerte hulgast omale kohe selle õige leiavad. Happily ever after!

Koer on koer, ta kasvab ikka omainimese külge, kuid väga läbi kaalutlemata otsuste puhul (appi, ta on nii nunnu, võtame ta omale!) võid tulevikus siiski seista silmitsi loomuomadustega, mida varem kahtlustadagi ei osanud. Taksi puhul sa ei eeldagi, et ta poleks üks kangekaelne valikulise kuulmisega hedonistlik junn. Natuke eeltööd - ja saad kohe teada, mis sind ees ootamas on.

Ma olen alati koertega hästi läbi saanud - muu hulgas ka nendega, kelle agressiivsuse eest on hoiatatud, ent kelle agressiivsus minu puhul piirdub sellega, et antakse käpaga sõbralik müks: süga nüüd edasi! Tõsisemad ja võitlejahingega tõud (või segud) on kahtlemata järjekindlust nõudev väljakutse, aga tunduvad ikkagi kuidagi rohkem omad kui kõigi silmaterad übersõbralikud reklaamkoerad.

Meie jaoks oli ja on üks põikpäine urukoer seega kõige õigem valik. Parafraseerides luuleridu: „üks väike taks las olla igas päevas...“