Välimuselt nagu sabaga peenis, kehalt purunematu - saage tuttavaks maailma ühe veidrama loomaga

Kes korra elus paljastuhnurit on kohanud, ei saa ilmselt üle muljest, et tegemist on pehmelt öeldes pentsiku loomaga, kellel on aga oma ülivõime.

Kiilas, väike, ülipikkade esihammastega, peaaegu pime - missivõistlustel see loom ilmselt läbi ei lööks. Või omade hulgas siiski? Emased tuhnurid valitsevad oma karja nagu kuningannad - sarnaselt mesilastele või sipelgatele on neil oma juhtfiguur. Ülejäänud isendid on steriilsed ja nad spetsialiseeruvad erinevatele töödele, näiteks elupaiga kaitse, käikude kaevamine, toiduotsimine. Lisaks on emased isendid isastest suuremad.

Et nad tõeliste sõjaprintsesside või -printsidena käituda saaksid, puudub neil ka valutunne, samuti pole teadlased sellelt loomaliigilt leidnud vähkkasvajaid.

Kompenseerimaks viletsat nägemist, haistavad ja kombivad need loomakesed hästi. Nende sabad on kaetud tundlike vurrudega, mis muuhulgas võimaldavad neil kergesti liikuda läbi urukäikude nii edaspidi kui ka tagurpidi.

Kummalise välimusega näriliste kõige hämmastavam omadus on aga see, et nad ei vanane. Erinevalt teistest närilistest võivad nad välja vedada lausa 30. eluaastani ning nende suremus ei kasva vanusega. Seda fenomeni ei ole teadlased siiani osanud lõpuni seletada. Arvatakse, et paljastuhnuri pikaealisuse põhjus võib olla proteiini NRG-1 suures sisalduses looma väikeajus - aju selles osas, mis kontrollib motoorset aktiivsust.

Paljastuhnurid elavad kolooniatena - gruppi võib kuuluda isegi paarsada isendit. 2021. aastal avaldatud uuringust selgub, et neil on suhtluseks ka oma keel või täpsemini murrak. Erinevate kolooniate liikmete hääli võrreldes selgus, et igal koloonial on tervitamiseks oma eriline piuksatus, millel on kindel lainepikkus ja helikõrgus.