ILSE BLOGI | Sõbrale pidupäevaks (keedu)konti? Ei iial enam!

Mida kinkida koerale sõbrapäevaks? Üks pirakas kont, sest söödavat kingitust oskab neljajalgne enim hinnata? Paljud seda teed ilmselt lähevadki - ent mida enam end harida, seda suurem segadus tekib.

Nii teadlikud oleme me loomulikult, et ahjukanast jäänud rümpa koerale ei anna. Ise on Ilse vähem pretensioonikas, nii et mõne nädala eest sõpradel külas olles sooritas ta enneolematu teo: vaevalt olime ninad söögilaualt teleka suunas keeranud, kui taks haaras laualt profiliigutusega kanakintsu ja see oli enne läinud, kui keegi meist reageerida jõudis. Sellist häbematust pole ta kodus kunagi üles näidanud.

Vähemalt ei jäänud see talle kurku kinni; aga kui palju kilde seedetrakti pidama jäi, ei oska keegi esialgu öelda. Mul nimelt ei kao silme eest üks kohutav pilt, mida jagas sotsiaalmeedias Hiiumaa loomaarst Sandra Rõuk, kes mainis, et väikesekasvulistele koertele on targem üldse mitte konti anda. Panen selle foto veelkord hoiatuseks ka siia. Tegu on koera soolestikust operatsiooni käigus välja lõigatud konditükkidega. See on just nimelt selline pilt, mis räägib rohkem kui tuhat sõna.

Pärast seda sai vastu võetud range otsus: kontidel on täielikult kriips peal! Mitte, et me Ilsele neid varem tööstuslikus koguses sisse oleksime söötnud, aga mõne suurema lamba- või veisekondi oleme talle natukeseks mängida jätnud. Näiteks nii kaua, kui ta sealt üdi välja luditud saab. Ühest restoranist kingiti talle kaasa põdrasäär - suurem kui taks ise. Sellega jätkus tal möllamist mõnda aega, ent seegi oli ju... puljongis keedetud.

Dr Rõuk hoiatas ka turul koeratoidu nime all müüdavate supikontide eest - nendelgi on teravad ääred, mis halvimal juhul toimivad organismis žiletiteradena. Kas ja millist konti tohib siis ühele taksile üldse anda?

Täna oli mul pikem vestlus ühe teise loomaarstiga (sellest saate peatselt pikemalt lugeda), kelle toidufilosoofia kätkeb põhimõtet, et ka taks - vaatamata oma pentsikule kehakujule - on pärit hundist. Seega tuleks temalgi toituda võimalikult looduslähedaselt ehk süüa nagu metsik esivanem: saaki koos naha, kontide ja karvadega.

Kahtlustan, et sellist luksust ei jagu lõpmatuseni isegi jahitaksi ametit pidavatele töökatele lontkõrvadele (ainsaks erandiks on hispaanlannast Luna, kes elab farmis, peletab sealt metssigu eemale ja kõik loomajäänukid, mis inimestele söögiks ei lähe, on tema päralt kõige ehedamal ja tooremal kujul). Vitamiinidega rikastatud kuivtoit vs värske liha on kindlasti niivõrd ühiskonda polariseeriv teema, et jätan arutelu praegu diplomaatiliselt katki ja püüan võimaluste piires tervet mõistust säilitada.

Kompromissina võtsin kuulda loomaarsti personaalset soovitust - tema ütles, et taksidele sobib enim toores kalkunikael. Hoiab üksiti hambad puhtad ja terved ning on seda mõõtu koerale jõukohane. See sai nüüd täna Mustamäe turult ära toodud ja taksi ootab ees pidulik õhtusöök. Ilse soovib head isu ja pidulikku Valentinipäeva kõigile oma nelja- ja kahejalgsetele sõpradele!