„Kas te üldse kujutate ette, mida näevad loomakaitsjad sisuliselt iga päev? Kas te kujutate ette, milline on ühe koera pilk, kes peab veetma 24/7 jäme lehmakett kaelas lohisemas ja hullemal juhul virelemas uhkes üksinduses kuskil aia taga kuudilaadses lobudikus? Loomakaitsjad ei pea seda kahjuks ette kujutama, me teame....“ kirjutab liit ühismeedias.

Loomakaitsjad jätkavad: „On väga palju kordi, kui me pole saanud koera aidata, sest omanik on suutnud ametnikele rääkida kokku ilusa muinasjutu, kuidas koera elu on põhimõtteliselt, kui kuningalossis. Tegelikkuses vaatab see koer iga päev igatsedes kuskile kaugusse ja ootab.... Ootab, et keegi tema juurde tuleks, ootab, et keegi pead silitaks ja lõua alt sügaks, ootab, et talle lahke sõna öeldaks, ootab, et temast välja tehtaks."

Väga paljudel juhtudel nad jäävadki ootama, kuni surm nad võtab. Sel hetkel selgub, et nende elu polnud omanike arvates väärt isegi puhast vett ja lahket sõna. Suhtlemine koeraga peaks olema sama loomulik, nagu suhtlemine teise pereliikmega. Te ei vii ju elukaaslast või last kuskile aianurka vedelema?

Tihti on loomadel rohkem empaatiavõimet kui inimestel. Vaatamata sellele, et inimese külaskäik sinna aianurka on lausa sündmus omaette - harv ja eneseületuslik - tunnevad koerad ikka siirast rõõmu ja armastavad oma peret nii, nagu ei kedagi muud maailmas.

Need head hinged ei saa ilma meieta ja täna on meie võimalus lõpuks näidata kogu maailmale, et me oleme paremad inimesed.

Näitame, et hoolime ka teistest elusolenditest enda ümber. Ühendame kõigi loomasõprade jõud ja näitame riigi valitsusele, et meie oleme valmis astuma sammu kõrgema inimlikkuse suunas ning vabastama koerad pidevast ketis pidamisest ja üksinda konutamisest tühjade majade juures.“