Enam ei saa isegi parki jalutada ilma, et kellegi suur nägu otsa ei vaataks. Ka kohvikusse ei saa minna ilma, et seinal reklaam ei laiutaks. Isegi puuriidad on neid täis topitud ja ka peldikupraost vaatavad vastu teie näod.

Te kõik räägite, kui rasked ajad meil on ja kuidas peame kokku hoidma, esmaabipakid valmis ostma jne, aga reklaami jaoks on raha nii, et kallab uksest ja aknast!

Me kõik teame, mis maksab reklaam raadios, telekas, lehes või välireklaam. See on meeletu raha, mida praegu õhku loobitakse. Postkasti topitavad reklaamid ei põle isegi ahjus. Mida me teeme teie rinnamärkidega? Kas tõesti keegi kannab neid? Vaevalt! Ka need lendavad prügisse.

Aga kui mitu puud oleks jäänud püsti, kui poleks trükitud neid mõttetusi? Kui palju rohkem oleks me võinud hoida hoopis loodust?

Nimekiri, mida sama raha eest teha saanuks, on pikk. Toon vaid ühe näite: viie oravapoja üles kasvatamine kuni vabastamiseni: 3 pakki piimapulbrit, 4 pakki süstlaid, vitamiinid, toidulisandid, kummikindad, kuivtoit, salvrätikud, soojamatid, lutid. See teeb kokku 260 eurot.

Oma ühingus kasvatame igal aastal üles sadu oravaid, kuid on veel palju loomaliike, keda aitame. Neist kiskjad on kõige kallima toidulauaga. Nende püüdmiseks on vajalikud püügipuurid ja lingud. Et neid elusid päästa, toetume vabatahtlike annetustele. Samal ajal loobitakse raha tuulde nii, et nutt tuleb kurku.

Meie valmistume kevadeks loomade päästmiseks vahendeid ostes, teie valmistute raha raisates.

Kallid poliitikud! Mis siis, kui edaspidi otsustaksite oma valimiskampaania raames hoopiski annetada mõnele organisatsioonile? Olgu need suurpered, vähihaiged, puudust kannatavad lapsed või loomad. Neid MTÜsid, kes selle rentslisse suunatud raha eest oleks suutnud teha ära väga palju head, on tohutult.