Kui poes polnud liha ja vorsti nappis endilgi: millest toitusid defitsiidiaja lemmikloomad?

Koertele ja kassidele pole just alati valmistoitu serveeritud. Praegu aitab hädast välja kiire käik loomapoodi, kuid läbi aastate on tulnud oma toidulaua kõrvalt ka lemmikute vajadusi arvestades kombineerida. Söötmisharjumused muutusid märkimisväärselt siis, kui koertest ja kassidest said täieõiguslikud pereliikmed.

„Minu koerad sõid eelmise sajandi seitsme- ja kaheksakümnendatel kodutoitu. Ema hankis kusagilt kondiga liha (turult või tutvuste kaudu poest). Sellest keetsime puljongi. Puljongist tegime supi ja koer sai siis seda suppi koos lihaga ja meie ilma,“ meenutab loomaarst Tiina Toomet lõbusalt.

Ta mäletab ka, et paljud koerapidajad keetsid hulga putru ja panid sellele verivorsti sisse. „Kui kord üliõpilasmalevas suppi keetsin, siis poisid sõid ja kiitsid, aga küsisid, kuhu ma liha panin. Ma ei tulnud selle pealegi, et liha tuleks inimestele anda.,“ räägib ta. „Andsime koertele ka putrusid ja kohupiima, riivisime porgandit ja õuna peale. Suhteliselt mõttetu tegevus, sest toored juur- ja puuviljad ei seedu, kuna koera sool on lühike ega suuda tselluloosi lõhustada.“