ILSE BLOGI | Meiegi ostsime oma koera parklas

Kirjutades viimasel ajal üsna sageli loomavabrikutest, kelle kasvandikke parklas või tanklas hõlma alt ja lepinguta üle antakse, torkas kohe pähe mõte: kuidas me ise paremad oleme? Ilse kolis autost autosse just ühes Riia lähedal asuvas parklas.

Minu (peamiselt iseendale) esitatud küsimus on tegelikult muidugi provokatiivne. Aeg oli selline: koroona troonis oma valitsemisaja tipus ja välja valitud kutsikale teise riiki järele sõitmine nõudis isegi teatud luurajaoskusi. Tagantjärele ma ei teagi, kas ja kui palju me selle käigus patustasime, sest reeglid maskidele ja vaktsineerimistunnistustele vahetusid ju toona alailma.

Ilse, nagu te ilmselt teate, on Riia lähedal sündinud lätlanna. Hoolega otsitud ja välja valitud, sest niisuguseid kutsikaid, nagu meil mõtteis mõlkusid, Eestis parasjagu saada ei olnud, miskipärast tundus aga äkki, et taks on hädavajadus. Eriti minu juubelisünnipäeva kingitusena ja nii. See võib näida mõtlematusena, kuid oli tegelikult selge äratundmine. Selged äratundmised on teatavasti alati õiged.

Erinevalt paljudest althõlma-koertest oli Ilsel aga korralik kasvataja, kes meie ostusoovi ilmnedes tegi meile põhjaliku taustauuringu: kas meil on varem koeri olnud, millisel eesmärgil me teda endale tahame, kas meil on plaanis näitustel käima hakata - kuni selleni välja, kelle taks meie Facebooki fotodel figureerib. Väiksemagi vääratuse korral poleks ta seda diplomeeritud vanematest pärit kutsikat meile ilmselt müünudki.

Lõpuks me siiski kvalifitseerusime ja saabus aeg kutsikale, kelle ametlik nimi on Hunter`s Parade Josephine, järele sõita. Saab veel teine vahepeal muidu liiga vanaks! Kuna piiriületused olid komplitseeritud, pidasime mõistlikuks sõita mitte läbi Ikla, vaid vingerdades ja vangerdades Kilingi-Nõmme tagant.

Pärast piiritulpa oli Läti politsei meil siiski kohe vastas ja tundis huvi, kuhu sellisel ajal minek. Näitasime oma tõendid ette ja selgitasime, et kodumaa hülgamine tuleb kõne alla vaid mõneks tunniks, kuna kutsikas on broneeritud ja tema kolimine just tänaseks ette valmistatud. Antigi armu.

Ilse kasvataja Linda tuli meile vastu nii otseses kui kaudses mõttes. Leppisime kokku, et me ei sõida kennelisse kohale (iial ei tea, millal sind uuesti rajalt maha võetakse), vaid ta toob kutsika kaubanduskeskuse parklasse.

Seal meie esmakohtumine aset leidiski. Lontkõrv anti sülle, leping allkirjastati, raha sai makstud, pass kätte antud - ja pärast seda kiire minek, sest tegu oli jaanuari lõpuga ja olematu karvaga titt võinuks jõuliste miinuskraadide käes külma saada.

Kõlab nagu julm ja must kutsikaäri? Tegelikult olid Ilsega hüvasti jätma tulnud nii tema ema kui vanaema, lisaks veel muud hõimlased - autotäis takse, kelle energilist klähvimist kostus kaugele. Kõik väärikad ja rahvusvaheliselt auhinnatud kõverjalad. Ja et kaup ikka tõesti aus oleks, saabus hiljem posti teel ka mitmel paberil sugupuu, mis kinnitab: ema lätlanna, isa itaallane. Muidugi on üles loetletud ka kõik varasemad esivanemad.

Ühelt poolt armas nostalgiline mälestus kahe aasta tagant, teisalt tahaks Ilse inimestele südamele panna, et igasuguste ametlike dokumentideta (vaktsiinidest ja parasiiditõrjest rääkimata) ei maksa kutsikat osta. Te ei tea, millistes tingimustes need loomad on kasvanud ja mida toob tulevik tervise osas. Läti ausõna! Pole just harv, kui odavalt ostetud äbariku looma ravimisele kulub suurem summa kui tema ostmisele. Lisaks võib tuksis olla ka kaltsude ja rooja sees kasvanud loomade närvisüsteem.

Sõber on sõber, tema käest passi ei küsi ja ups-pesakonna järeltulijad võivad teinekord tõukoertest hoopis vitaalsemateks osutuda. Võibolla on see nii ka nende puhul, keda vaid müügiks paljundatakse, aga võibolla ei ole. Veenduge selles, millisest keskkonnast teie tulevane pereliige pärit on ja kas tema lapsepõlv on olnud turvaline. Millised eesmärgid on tema kasvatajal.

Meie saime esimese (õnneks ainsa) etteheite kasvatajalt juba kätte: pildil tundusid Ilse küüned liiga pikad. Oleme läinud seda teed, et lõikame neid lausa mitmel korral nädalas, paraku kasvavad tal ikkagi... kabjad. Kuid vähemalt tagab sugupuu südamerahu, et tema itaallasest isa ei olnud hobune.