Eestimaa loomakaitse liit kirjutab oma Facebooki-postituses:

Iga silmanägemist ja südant omav inimene sai aru, et plaan Mustvee koerad tagasi anda oli väga vale. Kahjuks on PTA tavapraktika see, et loomade väärkohtlejaid vastutusele ei võeta. Ka antud lugu peaks lõppema tegelikult loomapidamisõiguse äravõtmisega. Loodetavasti jätkub PTA-l nii palju oidu ja südametunnistust, et see teoks teha.

Pidev põlve väristamine kohtusse kaebamise hirmus ei tohiks ju ometi takistada seda osa tööst, mis puudutab otseselt loomade heaolu. Ametil on palgal juristid, kellele see mõni kohtuskäik peaks olema kukepea ehk sama loomulik tegevus nagu hommikune kohvijoomine.

See mitte tagasi andmise otsus sai teoks ilmselt seetõttu, et valimised on alanud ja mitte keegi ei taha, et tema nimi rakendataks negatiivses mõttes valmisvankri ette. Päästis see hetkel küll ainult need neli koera.

Paraku plaanitakse osaliselt tagasi anda ka Sauvälja kutsikavabriku koerad. Ka sinna annab PTA tagasi koerad, kui omanik seda soovib.

Ärme unusta seda, et PTA ametnike otsusega jäeti omanikule alles äsja poeginud emane koer viie kutsikaga. Juba see otsus oli väga vale. Ametnik Räis arvas, et kui omanik võimaldab kutsikatele piisava suurusega puurid ehk kutsika kohta 2 ruutmeetrit, siis on selline koerapidamine täiesti normaalne.

Tegelikult on see väga vale. Sealt ära võetud kutsikad olid alguses väga arad. Nende sotsialiseerimiseks kulub kõvasti vaeva ja hoolt. Kui räägime koerte toitumisest, siis oli see alla igasugust arvestust.

See, et omanik kardab ilma koerata majas elada, ei tohiks küll olla piisav põhjendus loomade väärkohtleja valdusesse tagasisaatmiseks. Palgaku turvafirma või ehitagu aed ümber krundi ning pangu kaamerad. Nende pikkade aastate jooksul koerte pealt teenitud kasumist peaks ju ometi midagi tallel olema, sest loomadele väga kulutada ei raatsitud.

Tänaseks on sealt päästetud koertel kõik hästi. Enamik neist areneb paremuse suunas ja hakkab vaikselt inimest usaldama. Kas tõesti tuleb neil koertel minna tagasi tingimustesse, kust nad korra juba päästeti, ning istuda taas ketis sotsiaalses isoleerituses ja süüa solki, mis paneb ohtu nende elu ja tervise?

Mustvee koerte näitel oleks igati loogiline, et ükski loomade väärkohtleja loomi tagasi ei saaks. Ka Sauväljale jäänud emane koer koos kutsikatega tuleb päästa sellest tulevasest puuriõudusest!

Lisaks tekkis meil hiljem küsimus, kui vaatasime päästetud koerte sünniaegasid. Kui proua on ajanud seda vabrikuasja seal suisa 20 aastat (enda sõnade kohaselt), siis kus on kõik vanemad koerad? Seal oli kõige vanem isend sündinud 2016. aastal ehk on kuueaastane.

Kas siis, kui fertiilne iga möödas ja pensionipõlv algamas, löödi koerad maha või anti kuskile ära? Äraandmine pole nii lihtne kahjuks, näeme seda iga päev. Tikutulega otsime vanuritele uusi kodusid ega leia. Ei taha uskuda, et sotsiaalselt vähe keerulisemad koerad läksid vahetult enne kümnendat eluaastat nagu soojad saiad.

Igatahes annaks taevas nüüd mõistust ka see lugu lahendada loomade vaates positiivselt, sest ka sellel millerdajal ei tohiks olla ühtegi koera.

Need koerakesed, kes on meie valduses, ka meie valdusesse jäävad, kuid Rakvere varjupaiga nelja koera saatus on küll praegu väga õhukesel jääl.

Koos saame muuta maailma ja nagu näha, siis ka ametnike otsuseid! Tõstame oma hääle ka Sauvälja koerte heaks, et nendegi elu mööduks edaspidi armastavas kodus, mitte kuskil millerdaja juures ketis või puuris.

PS! Ei tahaks uskuda, et valmistribüünil riigikogusse pürgijate seas pole loomasõpru. Kindlasti on, kuid millegipärast ei märgata, et iga väga tõsiselt võetav tegudeinimene, mitte tühja jutu puhuja, saaks endale kõikide loomasõprade hääled. Ja neid on väga palju! Neil valimistel küll kahjuks ühtegi tõsisemalt võetavat isendit pole, kuid eks loodame siis, et järgmistel kandideerib ka mõni tõeline loomasõber.