Loomuse Akadeemia saates „Kalakasvatus – see on halb, aga kui halb?“ vestles saatejuht Farištamo Elleriga Eurogroup for Animalsi veeloomade programmi juht Douglas Waley. Intervjuu pani kirja ja tõlkis Loomuse infokoordinaator Maaja Mäll.

Teemadeks on vesiviljelusfarmid* (loe: kalafarmid), kuidas kaladel farmides läheb ja kas seda on lihtne uurida saades näiteks videomaterjali, miks inimesed erinevaid kalafarme üldse rajavad ja kas seetõttu väheneb vajadus loodusest kala püüda (ei vähene!), kas seadusandlus kaitseb kalu piisavalt ja palju muud.

Farištamo Eller (FE): Räägi natuke endast. Kuidas sattusid töötama Eurogroup for Animalsi?

Douglas Waley (DW): Ma olen Eurogroup for Animalsi veeloomade programmi juht. Minu teemadeks on põhiliselt vesiviljelus, aga ka kalapüük vabas looduses. Eurogroup for Animals on katusorganisatsioon, mis asub Brüsselis ja kuhu kuulub 85 loomade eestkoste organisatsiooni, peamiselt Euroopast, kuid ka mujalt maailmast.

Me tegeleme peamiselt poliitilise lobitööga, kuid ka muu eestkostega ning ühendame oma liikmeid. Varem töötasin teaduses ja uurisin jätkusuutlikku vesiviljelust, eriti tootmist Iisraelis ja eksporti Euroopasse.

Sel ajal sain väga palju teada erinevate vesiviljelussüsteemide kohta ja töötasin mitmete keskkonna-, sotsiaal- ja heaolu jätkusuutlikkuse teemadega, mis on seotud vesiviljelusega. Siis tegin elumuutuse ja kolisin Brüsselisse ja kuna Eurogroup for Animals hakkas sel ajal tegelema kalade heaoluga, siis liitusin nende tiimiga.

FE: Kuidas kaladel farmides läheb?

DW: Esiteks on farme väga erinevat tüüpi. Teiseks peab ausalt ütlema, et neil ei lähe tõenäoliselt väga hästi. Aga meie statistika on selle koha pealt natuke piiratud. Näiteks nendes farmisüsteemides, mille kohta meil on kindlad andmed ellujäämismäärade kohta sureb vähemalt 15-20% kalu enne kui nad jõuavad ikka, mil neid püüda saaks.

See on toores ja mitte väga hea viis, kuidas hinnata kalade tervist ja heaolu farmides. Põhiprobleem on see, et vesiviljeluses peetavad kalaliigid ei ole kodustatud loomad. Neil pole olnud aega farmides kohanemiseks. Neil pole samu omadusi nagu koduloomadel, näiteks puudub neil loomulik vajadus läheduse järele, mis tekib kodustamisprotsessi tagajärjel. Enamikku neist on peetud farmides vähem kui 20 aastat. Farmerid siiani katsetavad erinevate tootmissüsteemidega ja kaladele ei sobi selline kõrge stressitase.

FE: Miks inimesed loovad vesiviljelusfarme? Kui inimesed tahavad kalu süüa, siis on ju palju kalu ookeanides, meredes, jõgedes…

DW: Kahjuks on kalamehed juba mõnda aega püüdnud nii palju kalu, kui nad vähegi saavad. Kalapüügilaevad on muutunud väga suurteks, kalapüügitehnoloogia on muutunud väga tõhusaks.

Ja hoolimata pingutustest pole juba paarkümmend aastat loodusest püütud kalade kogus kasvanud. See muudkui kasvas, kasvas ja siis viimased kakskümmend aastat on see olnud stabiilne. Sest ookeanides ei ole rohkem kalu. Ja selle kahekümne aasta jooksul, mil loodusest püütud kalade arv on stabiliseerunud, on vesiviljelusfarmide arv kasvanud väga kiiresti, et kasvava nõudlusega sammu pidada. Põhiliselt on see kasvanud Ida-Aasias. Täna toodetakse ligi pool kaladest, krevettidest ja koorikloomadest vesiviljeluses.

FE: Kui meil on kalakasvandused, siis see ju peaks teoreetiliselt vähendama vajadust vähendada kalapüüki loodusest. Aga kui neile kaladele söödetakse loodusest püütud kalu, siis mis on selle tulemus?

DW: Enamik kalu on karnivoorid ja enamik kalu sõltuvad oma toitumises teistest kaladest. Seega on vesiviljelusfarmide kasv suurendanud nõudlust vabalt püütud kalade järele, et toota kasvandustes olevatele kaladele toitu. Neis püügikohtades on juba nagunii toimunud ülepüük ja farmide kasv on suurendanud survet. On kaks viisi, kuidas tööstus on proovinud sellest olukorrast väljapääsu otsida, mõlemad piiratud eduga.

Üks on kasutada kalatehaste jääke ja kõrvalsaadusi ning toota kalajahu. Seda tehakse tänapäeval Euroopas üsna palju. Teine viis on vähendada toidus kalajahu ja -õli kogust. Selleks läheb väga palju teadustööd, et toota toitu, mis matkib kalaõli, -jahu või -tooteid. Lõhesektoris on see langenud umbes 15% kalajahule ligi 100% asemel, mis varem oli. Aga nad on selle peamiselt asendanud väga kõrgelt rafineeritud sojaga.

Nende aastate jooksul, mil tehakse erinevate toitudega katseid, kannatavad lõhed alatoitumuse all ja deformeeruvad. Sojavalk toidus tekitab suurel osal kasvanduse lõhedest kõhulahtisuse.

FE: Seadused ja määrused on kindlasti erinevates riikides erinevad, aga kas sa arvad, et nad kaitsevad kalu piisavalt või kalad ei peaks üldse kasvandustes olema?

DW: Seaduste kohta on väga vähe rääkida ja välja tuua. Euroopa Liidus on väga palju loomatervise seadusandlust, mille alla käivad ka kalad, samuti ka kasvandustes olevad kalad. Aga see keskendub põhiliselt haiguste leviku tõkestamisele peale seda kui haigus on juba kohal. See ei keskendu sellele, kuidas vältida haiguste teket, loomade tervise parandamist ja et nad ei oleks haigustele vastuvõtlikud.

Mis puudutab loomakaitset, siis on mõned üldised viited sellele, et tuleb vältida kaladele valu ja kannatuste põhjustamist. Aga ei ole midagi rakendatavat, mida oleks vaja teha, kui räägime Euroopa Liidust.

Mõned riigid on siiski läinud kaugemale. Norral on n.-ö. ulatuslik kalade heaolu seadusandlus, kus käsitletakse mitmeid teemasid. Aga kui me külastame Norras mõnda vesiviljelusfarmi, siis terviseprobleemid, kitsad tingimused, loomulike käitumise puudumine, suur suremus, heaoluprobleemid on hiiglaslikud ja ilmsed. Saksamaal on seadusandlus, mis nõuab kalade tõhusat uimastamist enne nende tapmist ja tundub, et see on hästi sisse töötatud, vähemalt osades kohtades. Tšehhi vabariigis on samuti nõue enne tapmist kalad uimastada. Madalmaades on seadusandlus ainult ühe liigi, kasvanduses kasvatatud või loodusliku angerja kohta, keda peab enne tapmist uimastama ja tundub, et see toimib. Uus-Meremaal on samuti uimastamise nõue nagu ka Šveits.

FE: Kuna Eesti on Euroopa Liidus, siis meie poliitikud ütlevad tihti, et vaatame lihtsalt mida EL teeb või ütleb. Kuidas ELis hetkel on, kas sa näed, et seadusandlus on muutumas?

DW: Jah, see on hetkel ELis toimumas! Kaks aastat tagasi alustati ELis kõigi põllumajandusloomade seadusandluste uuendamist. Sellega läheb kokku vähemalt neli aastat. Tulevases seadusandluses on väga oluline koht ka kalade heaolu puudutaval osal. 2023 aasta lõpuks loodame näha uut põllumajandusloomade tapmise, pidamise ja transportimise eelnõud. Ja me eeldame, et see sisaldab täpseid reegleid vähemalt põhiliste vesiviljeluskalade tapmise kohta ja et tapmisele peab eelnema uimastamine.

Uues pidamise ja transpordi määruses eeldame me kõikehõlmavat raamistikulaadset seadustikku, mis katab kõigisse loomadesse puutuvad põhipunktid. Me ei tea täpset järjekorda, kuid järgmisel aastal teevad nad sigade määruse, siis broilerite määruse ja kalad on samuti selles nimekirjas.

FE: Kas sa arvad, et on üldse võimalik luua vesiviljelusfarme nii, et kalad seal ei kannataks, vähemalt mitte enne tapmist?

DW: See on väga keeruline küsimus ja erinevatel inimestel on erinev arvamus selle kohta, mis on kannatus ja mis on aktsepteeritav. Mina näen paremate kuni halvimate süsteemide hierarhiat.

Näiteks on teatud selgrootud loomad nagu okasnahksed, kel on ülimalt lihtne närvisüsteem ja on ebatõenäoline, et nad on tundevõimelised ja kannatavad. On liistaklõpuselised, rannakarbid ja austrid, kes on keerulisemad, aga siiski väiksema tõenäosusega tundevõimelised. Kui inimestel on tõesti vaja kalu kasvatada ja süüa, siis me saadame välja tugeva sõnumi, et nad tarbiksid toiduahela madalal tasemel olevaid liike.

Näiteks karpkala saab kasvatada suhtlemiselt loomulikus keskkonnas ja ta saab süüa taimi. Seega on karpkala söömisel vähem keskkonnamõju kui forelli söömisel, keda peetakse väga intensiivses süsteemis ja kellele söödetakse teisi kalu. Ma arvan, et pole võimalik kalu kasvatada ilma neile kannatusi valmistamata, aga on võimalused, mis pakuvad palju vähem kannatusi kui kõige levinumad.

FE: Kui luua uusi farme, kas oleks vaja mõelda ka kalade kannatustele, mitte ainult sellele, mis kalu inimestele süüa meeldib, näiteks lõhe?

DW: On täiesti loomulik, et kui sa lood kasvanduse, siis sa pead olema suuteline tõestama, et sa suudad täita loomade vajadusi. Enamike vesiviljelusliikide puhul me isegi ei tea veel täpselt, mis nende vajadused on.

FE: Kas vesiviljelus on ka teaduselt asju üle võtnud?

DW: Ainult siis, kus tööstus tunneb, et nende tootlikkus võidab teadmistest ja teadusest. Näiteks on vesiviljeluse heaolu tavad, mis pandi kirja ja avaldati pea 20 aastat tagasi. Need on lihtsad asjad, näiteks et kalad tuleb hoida märjana kui nad veest välja võtad, kalu ei tohi visata, ära jäta kala ainult ühe kehaosaga jne. Isegi need ei ole laialdaselt tootjate poolt kasutusse võetud. Tööstus kasutab kindlasti mingil määral teadust, kuid heaolu on jäänud täiesti tähelepanuta. Isegi siis kui valitsused on viinud sisse juhised, siis ei järgita neid.

FE: Mis on sinu soovitus, et kiirendada protsessi, et kalade olukord paraneks?

DW: Seadusandlus on kõige parem lahendus. Tööstusel on olnud vabatahtlikult häid tavasid järgida, kuid nad ei ole seda teinud. Millistel tegevustel oleks kõige enam mõju? Kindlasti tapmisel. Lahendus oleks kohene uimastamine ja kohene teadvuse kaotus. Selle jaoks on olemas tuntud laialdaselt kättesaadavad lahendused. Seega peaks see olema prioriteet.

Mis puudutab kalade elu farmides, siis on neid teemasid, millega tuleks tegeleda, väga palju. Üks oluline teema on hoolikam kalade lossimine. Samuti lihtsad asjad nagu hoia kala vees, kui võimalik, hoia teda märjana kui ta on veest väljas, ole temaga õrn, kasuta vahendeid, mis teda ei vigasta. Nendel tegevustel on kohene mõju, aga nad muudavad ka kalafarmerite suhtumist ja fookust. Nad on väga praktilised ja lihtsad asjad ja neid saab koheselt sisse viia.

FE: Kas sa võiksid rääkida erinevat tüüpi vesiviljelusfarmidest?

DW: Vesiviljelus on vähemalt 4000-5000 aastat vana. Alguses toimus see lihtsates tiikides, mis kaevati. Järgmine tase on rannikulaguunid, kus mere kõrvale ehitatakse midagi tiigilaadset. Lainetega tulevad sinna meres ujuvad kalad, kes siis sinna jäetakse. Need mõlemad süsteemid on siiani olemas nii Euroopas, Aasias kui mujal.

Tänapäeval on väga levinud, näiteks forellikasvandustes, rennide kasutamine. See on natuke nagu betoonist tiik. Vesi tuleb ühest otsast sisse ja läheb teisest otsast välja. See on palju rohkem kontrollitud keskkond kui looduslik tiik. Kalad saavad toiduks palju pelleteid (kalakuivtoit) ja nad on väga tihedalt koos.

Teine väga levinud kasvatusviis on puurid meres, mis on tavalised näiteks lõhe-, ahvena- ja merikogerikasvandustes. Näiteks ahvenad pannakse väiksena ühte puuri sadade tuhandete kaupa. Neile söödetakse pelleteid (kalakuivtoit) ja nad kasvavad seal suureks. Viimane süsteem on ringlev vesiviljeluse süsteem. Need on maismaal asuvad paagid, milles vesi käib ringiratast ja seda filtreeritakse.

Need on väga kõrgtehnoloogilised süsteemid, mis on väga energiakulukad ka kallid töös hoida. Taani ekspordib palju forelli sellest süsteemist, aga tegelikult saab seal paljusid liike toota.

FE: Kas on lihtne uurida kuidas kasvandused töötavad? Saada videomaterjali?

DW: Üldiselt on kalafarmidesse minek väga keeruline. Mind on nendesse kutsutud, seal ringi näidatud ja olen neid külastanud. Üldiselt on neisse raske jõuda, eriti kui nad asuvad veekogus, näiteks järves või meres. Nad ei pruugi välja paista, nende olemasolustki võib olla raske teada saada. Ja kui me kohale läheme, siis tõenäoliselt neil päevadel toimub rohkem kontrollitud tegevus. On organisatsioone, kes on viinud läbi uurimusi ja filminud. Põhiliselt Euroopas Vahemere kandis. Seal on paljastatud, mis on ka meile üllatusena tulnud.

FE: Kas sa soovid veel millestki rääkida?

DW: On väärt märkimist, et vesiviljelusest pärit toodete jaoks on supermarketite riiulitel palju erinevaid märgiseid. Iga toote jaoks on palju erinevaid märgiseid, aga eriti palju just vesiviljelusfarmidest pärit toodete jaoks, mis puudutavad näiteks jätkusuutlikkust või vastutustundlikkust. Vesiviljeluse Haldusnõukogu (Aquaculture Stewardship Council, ASC) plaanib hetkel viia sisse heaolu kriteeriumi oma märgisele. Me jälgime seda väga hoolikalt ja loodame, et see toob nende standarditele kaasa tähendusrikkad ja mõjusad nõudmised, sest ei taha järjekordset heaolupesu või rohepesu või sinipesu nagu mulle seda kutsuda meeldib.

* Vesiviljelus(farmides) toodetakse nii kalu kui mereande (kui vetikaid) kunstlikult. Kasutame mõisteid kalafarmid ja kalakasvandused, sest need on täpsemad mõisted ning aitavad tarbijatel paremini mõista, millega on tegu. Vesiviljelus on #mõistepesu suurepärane näide. (Saatejuhi kommentaar)