Koduootel Maia imeline muutumine – kõhetust kolooniakassist paimaiaks vutistaariks
Eesti Loomakaitse Seltsi üks pikaaegsemaid koduotsijaid on imetlusväärse kasukaga umbes kaheksa-aastane kass Maia. Nagu paljud tänavalt päästetud loomad, on ka Maia näide sellest, kuidas hool ja armastus aitavad ravida nii füüsilisi- kui hingehaavasid.
Tänavaelu ei olnud Maiale kerge. Alandliku ja malbe iseloomu tõttu oli ta koloonias elades teiste kiisude peksukott ning pidi taluma nälga ja kiusu. Elujärge raskendas veelgi Maia uhke kasukas, mis oli tänaval elades kohutavalt pulstus ning põhjustas talle suurt ebamugavust. Kuna veel praegugi on Maial koerte ees meeletu hirm, on tõenäoline, et ilmselt on ka mõni kutsu üritanud talle kunagi liiga teha.
2020. aasta kevadel püügipuuri sattudes vaevasid Maiat parasiidid, raske jalahaav ning oma kõhetu 1,7 kg juures oli ta ka suures alakaalus. Kliinikus, kus Maia nädalakese toibuma pidi, ei näidanud ta välja grammigi agressiivsust, vaid ainult hingeldas ja värises kui hirm temast võitu sai.
Lisaks muudele toimingutele aeti kliinikus maha kiisu tohutult pulstunud kasukas – õnneks leppis Maia selga antud kampsikuga üsna hästi. Niipea, kui ta enesetunne paranes, hakkas avalduma Maia imeline ja õrn iseloom ning vähehaaval on kasvanud ka julgus.
Algusest peale on Maial olnud üks suur nõrkus – paitamine. Isegi siis kui ta inimesi alles hirmunult kapi alt või pealt piidles, õnnestus ta paide abil alati välja meelitada. Samuti armastab kassiproua meeletult kammimist, mille üle on hoiukodul ainult hea meel, sest selline uhke kasukas vajab igapäevast harjamist ja hoolt. Kindlasti peab ka Maia tulevane päriskodu jätkama regulaarseid kammimissessioone.
Maia teine suur kirg on jalgpall. Pehmed pallid, krõbisevad pallid, pisikesed pallid, suuremad pallid – taga ajab ta kõiki samaväärse hoo ja rõõmuga. Väga hästi tuleb tal välja ka paarismäng oma inimesega ning inimese puudumisel võib ta palli ennastunustavalt vastu mõnd seina põrgatada.
Oma inimene on Maiale üks väga tähtis tegelane. Kui hoiupere silma alt ära läheb, kostub peagi õrn näugumine ning juba on kiisu uuesti inimese ligidal. Sülle ta küll ei tiku, ent padja peal, nagu daamile kohane, lubab end sülle tõsta küll. Ka on ta väga korralik ja rahumeelne – ei roni, ei lõhu asju ning pole inimest isegi kordagi kriimustanud ega näksanud.
Kuidas saab siis olla, et selline uhke karvaga inimsõbralik ja armas kass pole kolme aasta jooksul päriskodu leidnud? Eks nagu ikka ei ole elus ainult suhkrumäed ja pudrujõed. Kolooniaelu on Maia tervisele jälje jätnud ning kroonilise soolepõletiku tõttu tohib ta süüa vaid kindlas koguses ravitoitu ega mitte midagi muud. Samuti tuleb talle igapäevaselt manustada probiootikume. Ja nii kogu elu.
Kroonilise haigusega juba vanemas eas kassid jäävad sageli pikemaks kodu ootama ning igakevadise kassipoja hooaja lähenedes muutuvad nad jälle mõneks ajaks nähtamatuks. Kindlasti on kuskil Maia päriskodu ning Eesti Loomakaitse Selts ei loobu teda otsimast. Maia ootab kodupakkumisi aadressile angelyka.teevali@loomakaitse.ee.
