INTERVJUU | Jahimeeste esindaja: trofee on viis kütitud looma väärtustada

Kui eetiline on trofeejaht ja maha lastud loomadega fotodel poseerimine, selle üle arutleti viimases Loomuse podcastis, kus külaliseks oli Eesti Jahimeeste Seltsi esindaja Peeter Hussar.

Tere, Peeter. Palun tutvustage lühidalt ennast.

Olen tegev Eesti Jahimeeste Seltsi juures keskkonnahariduse projektidega ja koolitustega.

Mis on trofee?

Iseenesest on see hästi lihtne - see on osa jahisaagist, mis on väärikalt ettevalmistatud ja eksponeeritud. Trofeed saab keeleliselt seletada mitut moodi. Seda on kirjeldatud kui võidumärki, kui mälestuseset. Tõlgendusi on palju, aga jahinduse mõttes ja jahimehe mõttes on see ikkagi mälestus jahiulukist, kes on ära kütitud. Tänapäeval on paika pandud, milliste ulukite millised osad trofeed on.

Kuidas ja kes hindab trofeed?

See on laiem jahinduse traditsioon. See on läbi aegade nii olnud, me räägime aastasadadest. Kuskil tuhandete aastate tagustesse kogukondadesse minnes on see olnud küti edukuse märk, et kui sul oli jahisaaki, siis sa olid kogukonnas väärtuslik liige, kes suutis garanteerida toidu olemasolu.

Tänasel päeval on see rahvusvaheliselt välja arenenud, et on eraldi mõõtmise standardid, kokkulepitud reeglid ja Eesti jahimees käitub nendele reeglitele vastavalt. Trofee puhul on ikkagi kõige tähtsam väärikus, aga mis see on, seda mõistetakse alles siis kui ollakse juba pikemat aega selles asjas sees.

Juba kütitud looma juures toimetamine eeldab lugupidavat kombestikku. Sealt edasi - kui on trofee, mis mahub nende arusaamade alla, et kuulub üle mõõtmisele, tuleb garanteerida, et ta on ilus, puhas, esteetiline, et ta ei rikneks. Edasi saab hakata seda mõõtma ja hindama. Kui ta on ära mõõdetud, siis inimestel on ikka see komme, et hakatakse võrdlema. Sealt tuleb hindamise kriteerium juurde.

Kui tihti jahimehed võistlustel osalevad?

Ma kõigepealt täpsustaksin ühe mõiste. Tegu ei ole mitte trofee võistluste, vaid mõõtmistega. See on umbes 150 aastat vana traditsioon neid nii süsteemselt üle vaadata. Küsimus ei ole mitte võistlemises, vaid kütitud saak, kui see on võimalik ära kasutada, on see eetiline ära kasutada toiduks ja nahad kehakatteks.

Tänapäeval on sellega natuke probleeme. Näiteks juba aastakümneid on hoiak, et karusnahka ei ole eetiline kanda. Igal juhul olen ka mina seda meelt, et tõsine probleem on olnud karusloomakasvatustega, aga meil on tekkinud kurioossne olukord, et me ei saa kantud ka metsas kütitud ulukit, sest ei ole kombeks. Sealt tekivad juba sellised probleemid, et osa kütitud loomadest jääb lihtsalt laokile.

Jahitrofeed on üks viis kuidagigi väärtustada jahisaaki. Kui ta on käes, siis on võimalik teda üle mõõta ja selle läbi hinnata. Kui nad pingeritta satuvad, siis mõni trofeedest on esimene, kuid võistlusmoment ei ole siiski oluline.

Kas kõrvalseisvale inimesele on siiski mõistlik näha seda võistlusena, kui saadakse ka auhindu?

Selles osas jään ma eri meelt. See ei ole võistlus, seal taga on sügavam taust. Meil on trofeede näitused. On kurb, kui asjast kaugel seisvale inimesele jääb mulje, et ainukesed väärtuslikud on esimesed kolm kohta.

Kõigile küttidele, kelle trofeed on väljas, on need iseeneses oluline väärtus. Siia tuleb juurde üks teine küsimus. Et kui me mõõdame nad üle vastavalt kokkulepitud standardile, siis see informatsioon jääb aastakümneteks. See on samal meetodil, sama täpselt üles mõõdetud ja teadmine talletatud.

Kui auhindu ja pingeridu siiski ei oleks, vaid olekski näitus, kas see muudaks midagi?

See on natuke ootamatu lähenemise nurk. Ma ikkagi rõhutan üle, et see ei ole võistlus, kuigi võib sellena paista. Eesti jahimehi on umbes 10 000 ja me kuulume rahvusvahelistesse organisatsioonidesse ja me lähtume samadest põhimõtetest. Kui me mõõdame ära trofeed, siis tulemuseks saavad nad mingi konkreetse punktisumma. Igal juhul tekib pingerida.

On olnud ka selliseid jahimehi, kes on käinud mingit kindlat trofeed otsimas. Kas praegu Eestis sellist tüüpi jahti toimub? Tõenäoliselt mõned üksikud korrad kindlasti. Aga meil ei ole põhjust üldistada, et see oleks jahimeeste üldine komme.

Kui pingerida on paigas, siis on rahvusvaheliselt välja arendatud medaliklasside süsteem. Kui president annab välja ordenid, kas siis see on võistlus? See on hinnang kogu jahimeeste kogukonna tööle. Me oleme saanud nii hästi hakkama oma ulukkonna majandamisega ja üks väljund sellest on tugev trofee. Kui neid on välja näidata, siis see on tunnustus jahimeeste igapäevasest tööst. Jahimehe töö tänapäeval ei ole sugugi mitte oma lõbuks jahil käimine, vaid me toetame tugevate elujõuliste ulukite asurkonda.

Mida te ette võtate, kui näete, et mõni asurkond väheneb või kaob?

Aastal 2023 Eesti Vabariigis seda, et mõni uluk kütitaks niimoodi ära, et arvukus langeks nii, et ei suudetaks taastada, seda hirmu minul kindlasti ei ole. Olen olnud asjaga seotud juba aastakümneid ja näinud vahepeal igasuguseid aegu. Aegajalt tuleb ette olukordi, kus jahimees ütleb, et mõne uluki asurkonnale on tehtud liiga. Aga see ei ole jahimeeste otsus, see on meie kogukond tervikuna. Meil on metsakasvataja, meil on põllupidaja, meil on liikluses osalevad inimesed.

Taustaks tuleb öelda, et meil läheb liikidel hästi. Üldiselt on meil liikide asurkondade arvukused väga kõrged. Väikesed probleemid hakkavad tulema sealt, kus meie kogu Eesti kogukond satume oma toimetamistega aeg ajalt ulukitega konflikti. Nüüd on siis see koht, kus jahimees peaks sekkuma. Aga jahimehe sekkumine ei ole oluline ainult seetõttu, et tal on püss. Lisaks sellele on tal ka püssi ja relva kasutamise oskus, on eetiline suhtumine ulukisse, ta teab kuidas ulukit küttida, kuidas seda teha niimoodi et selle käigus uluk võimalikult vähe kannataks.

Jahimeeste koolitustes tegeleme hästi palju ka ökoloogiaga, ulukihooldega. Ja sealt tulevad välja põhjused, et miks me kütime ja teinekord on mõne uluki arvukus veidike langenud. Jahimehed saavad sellest kohe märku anda. Me oleme see osa kogukonnast, kes ulukitega aktiivselt igapäevaselt kokku puutub.

Miks jahimeeste selts ei tegele sellega, et lindude küttimisele seataks piirarvud ühel päeval küttimiseks ühe jahimehe kohta? 2017ndal aastal tegeles sellega ornitoloogia ühing, aga tulemust sellel ei olnud. Olete Osooni saates ise öelnud, et seda võiks teha.

Ma ei ütleks, et asjad ei ole paremuse suunda liikunud. See et peaks olema piirarv küttimise koha pealt, see on jälle selline filosoofilisem küsimus. Ma ise usun sellesse, et kui toimetada arukalt, siis ei ole piirarve vaja. Ja ma ei näe mitte mingisugust põhjust minna seda olukorda lahendama läbi piirarvu kehtestamise.

Eitamata tuleb öelda, et jah, selline hetk on asjade arengus kunagi juhtunud. EJS on sellest õppust võtnud. Küsimus ei olnud mitte niivõrd Eesti jahimeestes, vaid jahikülalistes, kes siia sattusid ja selgus takkajärge, et nende kultuur oli teistsugune kui Eesti jahimehel. Kui see asi sai meile teadvustatud, siis peale seda on oluliselt tegeletud teadlikkuse tõstmisega. Ma ei ole viimastel aastatel enam kuulnud, et sellega oleks probleemi.

Viimastel aastatel on siiski ringelnud fotosid, kus inimesed on poseerinud suure hulga lindudega. Miks te siiski ei näe, et see piirarv seal oleks? Olen rääkinud erinevate inimestega ja seda nähakse ühe lahendusena.

Olen samuti väga paljude inimestega rääkinud ja oleme jõudnud seisukohale, et piirarvu ei ole vaja. Hästi lihtne võib tunduda mingi probleemi lahendusena, et keelame ära, kehtestame mingisuguse piirarvu.

Huntidel, põtradel ja erinevatel liikidel on see ju. Miks see on erinev ja kuidas linnud on teistsugused?

(P. H.) 1970ndatel, kui ma noore poisina isaga pardijahil kaasas käisin, siis oli see tõesti piiratud. Viis parti ja üks hani päevas. See riigikord reguleeris ka väga palju muid asju. Ma mäletan 1980ndate lõpus ja 1990ndate alguses, kui saimegi oma riigi ja olimegi väga jäigalt reglementeeritud ühiskonnast välja pääsenud.

Ma usun rohkem teavitustöösse, mida ka mul on võimalik teha noori jahimehi koolitades, rääkida lahti, et kuidas on mõistlik ja ökoloogiliselt jätkusuutlik jahipidamine. Võib olla teinekord juhtub mõni selline hulka, kes ei ole aru saanud ja panebki välja oma lindudega poseerimise pildi. Siis tulebki tegeleda selle konkreetse inimesega. Aga kui kehtestada mingi piirarv, siis kerkib kohe jälle küsimus, et kes on pädev osapool, kes ütleb, et kas kolm, neli või viis.

Ma väga loodan elada oma elu lõpuni sedasi, et selliseid piirarve ei tule. Et probleeme on võimalik lahendada ka teadlikkuse tõstmise kaudu. See, mis puudutab jahiturismi, siis oleme natuke ebamugavas olukorras. Mingisuguse sõna kasutusele võtmisel mingi teine osapool tõlgendab selle sõna tähendust teistmoodi ja läbi selle satume rünnaku alla. Ma ise käin ka Eestist väljas jahil, aga mitte jahiturismi harrastamas. Ma käin jahikülalisena oma heade sõprade juures, oleme looduses, aktiivselt toimetame, aga me ei lase seal ju ometi lusti pärast.

Kuidas trofeejaht üldse sõnana on jahimeeste hulgas kasutuses?

Seda sõna või väljendit ikka kasutatakse. Aga selle väljendi sisu on viimase 20 aasta jooksul oluliselt muutunud. Suurulukitele on ette antud küttimismahud, väikeulukite puhul on üks teine jagamine. Aga inimene on otsustanud, millised millisesse rühma kuuluvad.

Vastavalt küttimismahtudele saab jahimees suurulukeid ka küttida. Mahud on kokku lepitud kogukonna poolt. Meil on selline asi nagu jahindusnõukogu. Seal on maaomanikud, ka jahimehed, ulukiseireosakond annab seal olulist nõu. Selle järgi pannakse kokku, et mis on mõistlik tasakaal. Me ei pääse sellest kuskile, et inimene on üks osa ökoloogiast ja me oleme hädaga sunnitud sekkuma loomade ellu.

Jahimeeste seltsi lehel on selline lause (www.ejs.ee) : „Jahitrofeed on evolutsiooni ja säästliku loodusressursi kasutamise tulemus.“ Sellega seoses kohe mitu küsimust:
mis see tähendab? Kuidas on see evolutsioonilise protsessiga seotud?
Kuidas on see säästliku loodusressursi kasutamise tulemus?

Ma ütlen korraks vahele omapoolse nägemuse. Me oleme ökoloogia üks osa. Meie enda kasvatatud toit või muu ressurss on tihtilugu looduses elavatele loomadele kõige loomulikum toit. Tahes tahtmata satume olukorda, kus me enda eksistentsi nimel peame hakkama mingisuguseid asju looduses reguleerima. Kui me selle tegemata jätaksime, siis loomad ja loodus saaksid hakkama, seda usku olen ma kindlasti. Küsimus on selles, kas inimene sinna vahele mahub.

Üks võimalus oleks lasta kõik minna omavoolu ja vaadata, kuidas inimene ja ülejäänud loodus inimesega seoses hakkama saab. Meil on neid kurbi näiteid mitmeid. Just ulukite haiguste poole pealt. Oleme mitmeid tõsiseid olukordi läbi elanud ja osade haiguste puhul läbielamise protsessi sees.

Seal tuleb üks hästi ootamatu mõttekäik. Hästi paljud koerapidajad on puutunud kokku kärntõvega. Kas jätta need rebased ja kährikud loodusesse paljunema nii nagu nad on? Neid saab rohkem, sest meie inimesed ise pakume neile juurde rohkem toitu kui looduslikult oleks. Nende arvukus on väga kõrge.

Looduses oleks kärntõve tõrjumisel üks lahendus see kui vastutustundlikult osa loomi ära küttida, siis need kes jäävad alles ja on terved, siis nad saavadki tervena elada. Sest kui me ei sekku, siis loodus tuleb ise arvukust alla viima läbi haiguse, mis võib olla väga vaevaline ja väga kurnav viis looma elu lõppemiseks.

Poseerimine tapetud loomade kõrval - kui seda ei oleks, kas ja mis oleks teistmoodi?

Meid on ikka arvestatav hulk ja enamus meie hulgas on ikka väga arukad. Jahimeeste kogukonnas on väga erineva taustaga inimesi. On linnainimesi, on maainimesi. Ka tulevas Riigikogu koosseisus on päris mitu praktiseerivat aktiivset jahimeest. Ma ei kujuta ette, et inimene oleks maailma asjadest kehvalt arusaav, kui ta juba Riigikokku valiti.

Meil on mitte lihtsalt haritud inimesi, vaid ka erialaspetsialiste ka loodusteaduste poole peal. Kui oleme kogukonnana aastakümnete jooksul otsustanud, et see on väärikas ja lugupidav käitumine looma suhtes, mis peaks olema see põhjus miks meid mitte usaldada?

Ilmselt ei olegi küsimus mitte selle nurga alt, kui et tavad muutuvad ja ühiskond tervikuna muutub. Kui mingi ajani oli jaht vajalik ellujäämiseks, siis tänasel päeval on jäänud alles nii vähe metsikut loodust. Inimkond muutub, lääne inimene muutub, Eesti inimene muutub ja nendest teemadest tuleb rääkida. Kindlasti ei tasuks suhtuda nii, et meie oleme seda alati teinud ja meie saame aru ja teie ei saa aru, sest te olete naiivsed ja te ei ole selles teemas sees. Tulekski püüda omavahel selgitada, et kuidas see asi siis on.

See ongi demokraatliku kogukonna tugev tunnus, et me saame omavahel ilusasti arutada.

Mis vahe on jahikülalisel ja -turistil?

Turistil on rohkem kommertshuvi.

Et kui ma olen turist, siis ma lasen ise looma maha, aga külaline, siis vaatan kuidas kohalik laseb maha?

See on hästi lihtsustatud küsimus.

Ma püüan ise tähele panna sellist asja nagu mõistepesu. Näiteks kui intensiivsete kalafarmide kohta öeldakse vesiviljelus, mis kõlab väga hästi.

Selle sama vesiviljeluse juures me peame arutama kas probleem on termin või see, et meil on kalu toiduks vaja. Ma olen natuke hädas kui küsitakse, mida te täpselt selle termini all mõtlete. Need asjad on natuke laiemad, tahavad laiemat pilti ja kuidagi on vaja neid sõnastada. Hästi kurb on see, kui tajud, et probleem ongi see, et mis terminit kasutatakse ja kuidas seda terminit tõlgendada oleks võimalik ja unustatakse ära, et mis on tegevus seal taustal.

Tulles tagasi trofeejahi juurde, siis Eestis ei ole enam sellisel kujul trofeejahti, et see oleks taunimisväärne. Aga kui mõelda sellele, mida ajaloos on nähtud, millistes seltskondades ka mina olen pidanud kaasa arutama ja läbi ka dokumentaalfilmide, siis sellist trofeejahti Eestis kindlasti ei toimu.

Aga meile ei saa olla kohustuseks, et me enam seda sõna kasutada ei tohi. Sisu on meil igal juhul oluliselt kaasaegsem. Tegelikult ka oluliselt jätkusuutlikum, sest selles arusaamises, mis meil praegu Eestis on jahimehel trofeejahi puhul, on meil ka tulevikku vaadatud, et see oleks jätkusuutlik ka tulevikus.

Trofeede import ja eksport - kuidas te sellesse suhtute? - Aastas käib Aafrikas eestlasi jahil umbes 20 ringis kes tulevad tavaliselt trofeedega tagasi. - Aafrikast tuuakse Eestisse trofeena: pühvli sarvi, sebra nahku, kudusid, tüügassigu, antiloobi sarvi ja teisi

Ninasarviku sarv, elevandivõhad - see arusaam, mis sellise asja keelustajatel on olnud, on mulle igati arusaadav ja sobib minu maailmavaatega 100%. Kui trofee hankimine välismaalt on sellistel eeldustel, et keegi kuritarvitab kohalikku loomapopulatsiooni, siis olen ma igal juhul 100% sama meelt.

Täpsustame ära, et see on minu isiklik arvamus ja ma ei saa öelda, et selle mõttega tulevad kaasa kõik Eesti jahimehed. Mitte sellepärast, et ma kahtleks, et nad võiksid olla eri meelt, aga me ei ole seda omavahel läbi arutanud. Aga tunnetus on see, et sellele käitumisele ei peaks olema mingisugust eitavat vastust.

Ma natuke tahaksin rääkida teise nurga alt. Mitte see, et keegi toob midagi sisse Aafrikast, aga samamoodi saab tuua sisse midagi üle ilma. Ka näiteks see, et kui mõni välismaine jahimees tuleb Eestisse ja kütib siin midagi ja kui ta läheb selle saagiga koju. Kas selles on midagi sellist, mis oleks taunimisväärne? Võtmeküsimus on see, milline on selle uluki seis Eestis. Kas see, et keegi tahab seda lindu kätte saada ja ekstra selle pärast tuleb siia, kas see kuidagigi kahjustab meie asurkonda.

Aga kui on tegemist liigiga, kelle arvukus on langemas ja on jahituriste siin neid jahtimas? Metskurvits oli eelmise aasta lind ja olen kuulnud, et Eesti jahimehed neid vist väga palju ei jahi. Kuidas te sellesse suhtute?

Väga palju ei jahi. Mille pealt seda otsustada, et kas on palju või vähe? Seda mõõtu ei ole. See on see sama piiramise koht.

Kui arvukus on languses, kas siis jahtimine on üldse õigustatud?

(P. H.) On. Tuleme põdra juurde tagasi. Põtrade küttimismahud olid kuskil viis aastat tagasi 7000, praegu on 3500. Me jätkasime küttimist ainult sellepärast, et meil oligi eesmärgiks arvukus alla saada. See et arvukus langeb või tõuseb, see on väga lihtsustatud argument et otsustada kas tohib või ei tohi.

Meil on pikemad eesmärgid, „meil on elujõuline asurkond“ on märksõna kuhu poole peame välja jõudma. Selle ülalpidamiseks on ulukihoole ja üks ulukihoolde võtteid on vajadusel küttimine kui eesmärgiks on arvukuse alandamine. See on tulevikku vaatav suhtumine. Ma usun, et selles osas on Eesti jahimehed kõik sama meelt. Kui mõne uluki puhul on selgelt näha, et ta arvukus on madal või on selgelt langemas sellise kiirusega, et see on ohtlik sellele uluki asurkonnale endale, siis jahimees on üks esimesi, kes selle ära märkab. Ja jahimehed on ühed osapooled koostöös, millega vaadatakse, et millised on võimalused kuidas ulukite arvukust oleks võimalik säilitada või veel parem tõsta.

Kehra gümnaasiumis algas (sept. 12, 2022) jahinduse valikaine, mille juhendaja te olete. Kursuse kirjeldus ütleb, et „kursuse jooksul teevad noored tutvust nii suur- kui väikeulukitega ja ka jahilindudega. Lisaks nende elupaikade ja tegutsemisjälgedega. Kindlasti käiakse koos ka ühisjahil.“ Mul tekkis sellega seoses küsimus, kui vanad teie õpilased on, sest seadus ei luba loomi alaealiste ees tappa (v a kalad ja välja arvatud seoses õppetöö ülesandega, kuid seda kutsehariduse omandamisel ning juhendaja juuresolekul ja vastutusel. (Loomakaitseseadus § 19. lg 4 Looma hukkamine alaealise juuresoleku). Kas enne jahile minemist küsite kõigilt iD kaarti? Kas räägite aines ka trofeejahist?

Arusaamiste reas, et raha tuleb seinast, piim tuleb poest oleme me kogukonnaga ju seisukohal, et see ei ole päris jätkusuutlik. Tegu oli valikainega ja rääkida ökoloogiast ja rääkida üldse laiemalt, mis elus toimub ja kui noored on seda meelt, et nad tahavad sellest asjast rohkem teada saada, siis eesmärk ei olnud ju ühtegi jahimeest seal koolitada. Pakuti võimalusi noorte inimeste silmaringi laiendamiseks.

Noored olid kaasas põdrajahil. Nad olid väga arukad ja arusaajad ja nad tegelikult teadvustasid. Neil ei olnud sellist õhinat näha, et kuidas põder maha kukub. Selles osas olid nad elutargalt uudishimulikud. Reaalne jahilkäik on selline, et üldse jõuda nii kaugele, et sa saad mõne uluki ära küttida, see tahab natuke rohkem harjutamist, natuke rohkem kogemust.

Need noored olid natuke õnnetud, sest meie jahipäeval saadigi üks põder kätte, aga nad ei näinud teda tabatuna metsas. Ja tõenäoliselt on neil selles kooliastmes ainekavas ka anatoomia. Ja võib-olla oleks neil olnud maailmapildi avardamiseks hea aru saada, millises pauknemises on näiteks siseelundid, sest see on õppeprogrammis sees.

Ma ei tahaks vaielda selle üle, et kas on õige, et noor inimene näeb ainult pilti või on kogemuse mõttes mõnikord ka kasulik, et ta näeb ka lahatud looma. Kui mina käisin koolis, siis oli ikka vaja konn ära lahata. Võib-olla oleks kursuse mõiste pidanud olema täpsem - ökoloogiakursus läbi jahipidamise.

Kas teie hinnangul ongi siis nii, et jahimees jahib ulukit ja täidab justkui tellimust ja ei taha trofeesid? Ja kui ta tahab, siis kas trofeejahtimine on aus tegevus? Kuidas kommenteerite väidet, et trofeejaht on hobi, on sport ja on rikaste lõbustus?

Esimene täpsustus. Kasutasite väljendit „justkui tellimust“. Osade ulukite puhul on jahimees reaalselt riigile oma abi, oskusi ja võimekust pakkumas. Me oskame, teame ja tunneme ja sellepärast saab meid usaldada ja riik on meilt tellinudki selle, et näiteks praegu, kui ongi metssigade puhul väga tõsine nakkushaigus nii kodusigade kui metssigade hulgas ja ainuke viis kuidas seda tellida saab ongi see, et arvukus oleks väiksem.

Eesti kütitud ulukitest kusagil 2-3% on need, mida mõõdetakse trofeedena. Selles osas on ülekohtune jahimehe suhtes väita, et meil tegeletakse aktiivselt trofeejahiga. Me kütime hoopis teistel põhjustel ja ega see probleem ilma jahimehe olemasoluta kuskile ei kaoks.

Loomuse kommentaar: Loomus pöördus Eesti Jahimeeste Seltsi poole kutsega vestelda trofeejahist. Eesti Jahimeeste Selts saatis ülesannet täitma Peeter Hussari. Peeter Hussar andis mõista, et inimeste mõttemaailma saab mõjutada sellega, kuidas asjadest räägitakse.

Näiteks „trofeede võistlust“ vältis Hussar nimetamast ja kasutas korduvalt väljendit „trofeede näitus“. Seejuures ei teinud ta saladust, et trofeesid hinnatakse ja antakse trofeeküttidele ka auhinnad. Mitmed küsimused jäid aga veel vastusteta. Näiteks „kuidas kommenteerite väidet, et trofeejaht on hobi, on sport ja on rikaste lõbustus?“, „kas kaitsealuste liikide ja langeva populatsiooniga liikide jahtimine on õigustatud?“, „poseerimine tapetud loomade kõrval - kui seda ei oleks, kas ja mis oleks teistmoodi?“

Kõlas ka seisukoht justkui Eestis ei eksisteerikski trofeejahti. See on paraku eksitav. Eesti on trofeejaht ja on ka nimetatud trofeeloomad, kellele seda jahti peetakse. Märgiline mõistega eksitamine on ka jahituristi nimetamine jahikülaliseks. Jahiturism on turg, kus kaubeldakse nii mõjuvõimu, teabevahetuse kui otseste rahaliste hüvedega.

Hussari seisukoht, et isegi kui linnuliik on kaitse all ja langeva arvukusega, ei ole põhjendatud konkreetse liigi jahi keelamine, ei tugine ühelegi mõistlikule analüüsile, vaid on ainult Hussari kui jahimehe isiklik hinnang. Olematu piir vähese ja palju küttimise vahel põhjendab piirarvude kehtestamist.

Lindude jahile pole seatud piirarvu, mistõttu reklaamitakse Eestit piiranguteta linnujahimaana, kuid paraku ei näinud Hussar ka selles probleemi. Kui loomade arvukuse kohast infot kogub seesama ringkond, kelle sportlikke ja majanduslikke huve jahipidamine teenib, siis kas see info on üldse usaldusväärne ning kas ei oleks aeg muutusteks, ajal kui vaid 4% maakera imetajate biomassist moodustab looduslik populatsioon?

Allikas: MTÜ Loomus podcast