„Kui ma Pesaleidja kassituppa läksin, peitis Zoe end posti taha ja silmitses sisenejaid hirmunud näoga. Olin eeskätt lapse pärast kavatsenud võtta sõbraliku ja inimestega harjunud kassi, aga seal ta oli!“ meenutab Zoe perenaine Kirsti Lootus. „Tegin temast pildid, saatsin mehele ja lapsele - ja paari päeva pärast oli Zoe meil juba kodus.“

Esimesed kolm kuud ühiselu kulgesid nii vaevaliselt, et Kirsti hakkas juba alla vanduma. „Kodus muutus kass metsikuks. Peitis end, ei andnud kätte isegi selleks, et talle ravimeid anda, sisises,“ kirjeldab ta.