ILSE BLOGI | Aastad mööduvad, tuuled pöörduvad: lapsepuhkuse asemel taksipuhkusele?

Kas veel 10 aastat tagasi oleks keegi ette kujutanud, et pead olema kodus seetõttu, et koer vajab lakkamatut tähelepanu? Et kui tema koonuga osutab, siis pead minema talle putru keetma? Paraku on see praegune reaalsus - ja mitte ainult meie kodus.

Kui keegi sulle pähe istuda oskab, on see loomulikult taks. Tal kohe on selleks loomupärane anne - ja mul endal seevastu mitte nii väga. Nii et sellest ei kujune isegi mitte titaanide heitlust. Koer ütleb, mina teen. Kõigi käitumisspetsialistide juhiste põhjal on see täielikult vale, aga mis teha, ilmselt olen ma loodud karja alumiseks koeraks.

Oma noorimat last tassisin ma puusal seni, kuni ta pooleteise-aastaseks sai. Ta lihtsalt oli ja on siiani, ka 17-aastasena väga nõudlik. Ega temast muidu võrkpallinaiskonna kaptenit oleks saanud. Suuremate pingete vältimiseks ja kodurahu huvides andsin ma lihtsalt alla. Annan praegugi.

Koerte huvides selline allaheitlikkus paraku pole. Käisime Ilsega ju kutsikakoolis, lisaks suhtlen töö tõttu erinevate koertetreeneritega ja loomaarstidega, kes nagu ühest suust kinnitavad: nii ei tohi!

Suvel oli mul Hispaanias mitmeks kuuks hoida väga hästi kasvatatud kuldne retriiver, kes alati jalutama minnes ootas, et mina esimesena uksest väljuksin. Alguses ei saanud ma tema vihjetest aru - hakka minema, kitsas koridor, me koos ei mahu. Tagantjärele taipasin, et tema peal on rakendatud kõige õigemaid kasvatusvõtteid. Koer EI astu esimesena üle lävepaku ja koer EI söö enne peremeest/naist. Veel vähem tohib ta laualt midagi norida.

Ise jään ma sellest praktikast valgusaastate kaugusele. Ei söö enne südapäeva, aga tupsununnul olgu toit ees, kui ta vaid seda soovib. Muidugi soovib, ta tuleb seda ütlema - õnneks tagasihoidlikult piuksudes, aga taksi traagiline miimika reedab paljutki. Murekortsud silmade vahel paljastavad nimelt asjaolu, et ta pole elus süüa saanud ja nüüd oleks küll viimane aeg.

Samuti võib käes olla - voila - palliaeg! Seda on pidanud üle elama ka meie külalised. Need vähesed, keda Ilse usaldab. Tuuakse aga see pall ja olgu see kõigi ühiseks meelelahutuseks. Loomulikult murdub keegi varem või hiljem ja see keegi pole ilmselgelt põikpeast taks.

Mitu spetsialisti on mulle rääkinud kasvavast murest: koerad ei saagi enam omapäi kasvõi paari tunni jooksul hakkama, neil on kõrgenenud vajadus tähelepanu ja meelelahutuse järele. Eriti puudutab see koroonaepideemia ajal võetud koeri, kelle jaoks normaalsuse taastumine on arusaamatu. Oot, kuhu see inimene läks, kes mind muidu päevad läbi lõbustas? Ka Ilse kuulub nende hulka.

Ega see inimsoo puhul teisiti ole, näeme ju, mida nutitelefonid ja vilkuvad-tuututavad mänguasjad lastega on teinud. Kõik nad pendeldavad stimulatsiooni ala- ja üledoosi vahel. Tasapisi on selline suhtumine jõudnud ka koerainimeste ja koerte maailma. Ükskõik mis, peaasi, et ta rahul oleks!

Seda suurem on mu imetlus väikese pojapoja (ja loomulikult ka tema vanemate) suhtes. Laps, keda põhimõtteliselt hoitakse eemal nii telekast kui nutiplutist, lihtsalt talitabki omaette. Vaatab loomaraamatuid, paneb klotse kokku, teeb nalja ja harjutab selle käigus rääkimist.

Päheistumine on üha aktuaalsem teema mitte ainult takside seas (nemad on selles kunstiliigis muidugi eriti osavad), vaid et me olemegi hakanud märkamatult tegema seda, mida koerad tahavad. Sest nad on ju nii nunnud! Tegelikult vajab koer aga karjajuhti ja kui me selle positsiooni loovutame, siis võivad asjad lappama minna. Otsustusõigust ei tohi neile jätta.

Käige minu sõnade, mitte mu tegude järgi. Lähme parem õue, Ilse, sest nagu asjatundjad ütlevad: pole paremat koera kui füüsiliselt väsinud koer.