Ma olen siiani olnud nii tänulik kui uhke, et meil elab vaikne röövel. Et talle ei saa süüks panna asju, mida takside puhul muidu ette heidetakse, seal hulgas lärmakust. Võtan siis nüüd oma sõnad tagasi.

Usutavasti algas kõik sellest, et vastasmajja kolis corgi. See kuninganna Elizabethi lemmikkoer käib enamasti jalutamas teismelise poisiga, kes toob ta alati Ilse akna alla, nii et nad saavad koonud läbi klaasi vastamisi panna. Corgile see olukord väga meeldib, Ilsele mitte nii väga, sest et tema jaoks tundub ülekohtune: üks on kinni, teine lahti. Seega kukub ta ohjeldamatult lõugama.

Üldiselt pole Ilsel teiste koertega seltsimisel üldse probleeme olnud. Kui kõik on kenasti rihmastatud, nuusutatakse, vahetatakse muljeid. Aga see, et keegi topib koonu vastu tema koduakent, on liiast.

Siin ümbruskonnas elab veel üks taks, selline veidi eakam. Kui nad Ilsega õues kohtuvad, pole mingit probleemi - ikkagi kaasvõitlejad. Ent proovigu see sama taks akna alt liiga lähedalt mööduda! Lärmakas valvekoer on kohe kohal! Vahel juhtub see nüüd juba inimestegi puhul. Varsti ei tohigi enam keegi aknast mööda minna, terrassist rääkimata.

Siit ärge mööduge!

Eile sai minu mõõt lõpuks täis. Ilse pahandas isegi kassi peale, kes kenasti traksidega õues jalutas. Karv turri ja kontraalt valla! Niisiis võtsin taksil turjast, ütlesin paar karmi sõna ja panin ta puuri luku taha. Järelemõtlemiseks ja nii.

Oh seda solvumist! Kui ma umbes 10 minuti pärast puuriukse avasin, ei väljunud sealt niipeagi ühtki taksi. Veerand tundi passis puurist välja passiiv-agressiivne pahur koon, mille omanik mulle lõpuks põlglikult otsa vaatas ja lihtsalt teise tuppa läks. Päris tükk aega ei soovinud ta minuga mingit tegemist teha.

Aga midagi pole parata, Ilseke. Kui sa oma haukumistungi ei talitse, hakkab see ka edaspidi korduma!

Jaga
Kommentaarid