Loomapäästja kasside steriliseerimisest: naised, kas te ise tahaksite igal aastal sünnitada?

Just naised on agaramad leidma põhjendusi, miks iga kass tingimata poegima peaks. Lisaks koertele ka kasse päästnud MTÜ Aita Mind Koju perenaine Irmeli Grönberg tõi mõned kurvad näited lähiminevikust. Avaldame need uuesti kassipoegade hooaja saabumise puhul.

„Ma ei steriliseeri kassi, see on julm..“

„Emased peavad ikka saama poegida, nad tahavad seda.“

„Ei noh, loodus ise korrigeerib.“

Sellist juttu ajavad tavaliselt naised.

Mul on küsimus: kui naistele on antud organism, millega tittesid toota, siis miks te seda igal aastal ei tee? Teoorias täiesti võimalik ja ikkagi looduse värk!

Haiged kassid, haiguste kätte piineldes surevad kassid, kellelegi söögiks läinud, auto alla jäänud, inimese mürgitatud (mis on kah piinarikas surm kassid), külma võetud käpad, ninad, kõrvad, surnud kassipojad, hinge vaakuvad kassipojad. Nälg nii suurtel kui väikestel...

See ongi koloonia

Tundub julm? Võib olla. Julm on vaadata ka ema, kes koosneb ainult luust ja nahast ning elab poegimisprotsessi üle, aga kõik pojad sünnivad surnutena. Paar hingetõmmet - ja läinud nad ongi, lootekotid ema poolt külge jäetutena...

Julm on ravida neli kuud järjest koloonia emase kassi poegi kes jäävad eluks ajaks kasvult kassipoegadeks - nagu ka mõistuselt veidike „ lihtsateks“. Veel julmem on see, et viiekuust kassipoega sa enam koju ei saada, sest „me tahame väikest ja nunnut!“

Väike ja nunnu saab suureks ka teie juures - juhul, kui te teda muidugi nunnuaja lõppedes välja ei viska.

Keskmiselt on kassil 5 poega , meil on praegu umbes 13 emast, ehk et 65 poega .

Loomulikult ei jää nad kõik ellu, ei siin ega ka kuuri all. Sügiseks oleks koloonia olnud koos vanade kassidega heal juhul 40 (kui pooled pojad surevad).

Aga inimeste suhtumine on jätkuvalt, et me ei steriliseeri ega kastreeri - nad on ju kõigest kassid. Muuseas, ka kassil on hing ja ta süda tuksub.