-Ma ei steriliseeri kassi, see on julm..

-Emased peavad ikka saama poegida, nad tahavad seda

- Ei noh, loodus ise korrigeerib

Seda juttu tavaliselt ajavad naised.

Mul on küsimus: kui naistele on antud aparatuur, millega tittesid toota , siis miks te igal aastal neid ei tooda? Teoorias täiesti võimalik ja ikkagi looduse värk!

Haiged kassid, haiguste kätte piineldes surevad kassid, kellelegi söögiks läinud, auto alla jäänud, inimese mürgitatud (mis on kah piinarikas surm), külma võetud käpad, ninad, kõrvad, surnud kassipojad, hinge vaakuvad kassipojad. Nälg nii suurtel kui väikestel....

See ongi koloonia

Tundub julm? Võib olla. Julm on vaadata ka ema, kes koosneb ainult luust ja nahast ning elab poegimisprotsessi üle, aga kõik pojad sünnivad surnutena. Paar hingetõmmet - ja läinud nad ongi, lootekotid ema poolt külge jäetutena...

Julm on ravida neli kuud järjest koloonia emase kassi poegi kes jäävad eluks ajaks kasvult kassipoegadeks - nagu ka mõistuselt veidike „ lihtsateks“. Veel julmem on see ,et 5-kuust kassipoega sa enam koju ei saada, sest „me tahame väikest ja nunnut!“

Väike ja nunnu saab suureks ka teie juures - juhul, kui te teda muidugi nunnuaja lõppedes välja ei viska.

Keskmiselt on kassil 5 poega , meil on praegu umbes 13 emast, ehk et 65 poega .

Loomulikult ei jää nad kõik ellu, ei siin ega ka kuuri all. Sügiseks oleks koloonia olnud koos vanade kassidega heal juhul 40 (kui pooled pojad surevad).

Aga inimeste suhtumine on, et me ei steriliseeri ega kastreeri - nad on ju kõigest kassid. Muuseas, ka kassil on tuksuv süda ja hing.