ILSE BLOGI | Halli koonu austa, kulupead kummarda ehk kas oleks ikka pidanud vanuigi koera võtma?

Loomapäästjad manitsevad, et eakamad inimesed ei tohiks omale kutsikaid võtta, kuna pärast peremehe/naise lahkumist kipuvad nood ripakile jääma. Ühest hispaaniakeelsest väljaandest lugesin seevastu, et üle 50-aastastel aitavat lemmikloom mälu ja sotsiaalsust parandada. Kas ma tegin siis nüüd õigesti või valesti, et Ilse iseendale 50. sünnipäevaks kinkisin?

Dilemma käigus tulevad pähe kohe igasugused haleda alatooniga laulud nagu „Kui me lapsed on kord suured ja meie ise hallid...“ vms Lapsed ongi suured. Ainult kõige noorem elab veel kodus ning temagi saab poole aasta pärast ametlikult täiskasvanupaberid ja autojuhiload kätte. Aga Ilse on alles kaheaastane!

Kui taevaisa peaks mind siit ilmast ära kutsuma (nuuks!), küll need lapsed siis koeraga hakkama saavad. Sest mees, vaadake, on ka juba 50 ja mine tea!

Enne seda mäluparandamise artiklit polnud ma muidugi mõelnudki, et 50 võiks olla nii hirmus vanus, et peaks hakkama ennast spetsiaalselt Alzheimeri vastu valmistuma (olgu, ma tegelikult ei naera nende teemade üle - eripedagoogikat õppinud inimesena tean, et varane dementsus on täitsa eksisteeriv diagnoos).

Äkki Ilse aitabki mu mälu parandada? Mitte, et sellel siiani midagi viga oleks olnud - kui jätta kõrvale, et vahel on võtmed või kõrvaklapid kadunud, aga seda juhtus hajameelsusest ka märksa nooremas eas. Lihtsalt, teadlik koerapidamine, millega ma tegelikult varem tegelenud polnud (kaunis ja kauges nooruspõlves meil sellist nähtust polnud, koer oli koer ja elas oma koeraelu) motiveerib uusi teadmisi omandama. Ja iga uue teadmise vastu võtmine parandab teadupoolest ka mälu.

Lisaks Ilsele kohustab mind loomateemadesse süvenema muidugi ka amet. Kui ikka igapäevatöö oluline osa on nõuandelugude kirjutamine või tõlkimine, küllap siis vaatamata kõrgele vanusele midagi ka endale külge jääb. Mulle muidugi, taksile mitte, sest tema on põikpea.

Alailma õiendan Tomi kallal, kui ta Ilsele järeleandmisi teeb ja oma taldrikust midagi maitsvat annab. Koeral ju tekib veendumus, et nii need asjad käivadki. Õnneks ta (Ilse siis) ei ole seni veel jõudnud kaugemale sugestiivse pilguga passimisest.

Väga põhjalikult harin end pidevalt ka teemal: mida koerale üldse süüa anda tohib. Kas krõbuskid on saatanast? Aga säilitusainetega konservid? Kas juhtub midagi fataalset, kui ta kartulikoori sööb (sest need talle miskipärast meeldivad). Et ta ei elaks notsutoidu peal nagu paljud liigikaaslased. Paar päeva tagasi Ilse luksus pikka aega järjest ja olin veendunud, et nüüd läks küll miskit valesti. Mis siis, kui tal tekib maokeerd (sellest ma alles hiljuti kirjutasin, hirmus asi!) Ei tekkinud muidugi, aga eks vanainimene muretsebki rohkem.

Taksid elavad üldiselt kaua - nad on üks pikemaealisi tõuge. Nii et kui ma pensionile lähen, on ta loodetavasti mul alles ja saame ringi komberdada, kaks vana halli. Üks kahel ja teine neljal jalal.