Inglismaalt Tallinna varjupaika koeri jalutama: vabatahtlik Adrian kinkis südame kodututele loomadele
Adrian, kes on pärit Inglismaalt, aga elab Eestis, on Tallinna loomade varjupaiga pikaaegne vabatahtlik. Nimelt liitus Adrian varjupaiga seltskonnaga juba neli aastat tagasi ja on alates sellest ajast panustanud väga aktiivselt loomade aitamisse. Adrian räägib ise, mida ta täpsemalt teeb ja miks on abikäe ulatanud just loomadele.
Milliseid tegevusi sa vabatahtlikuna teha saad?
Olen olnud varjupaigas vabatahtlik viimased neli aastat ja tegelen koerte abistamisega. Minu põhitegevus on koertega jalutamine. Käin varjupaigas nädalalõppudel ja tavaliselt jalutan päevas kahe koeraga, kumbki jalutuskäik üle tunni. See annab nii mulle kui koerale korraliku trenni ja selle aja jooksul õpin koeri väga hästi tundma. Vahel tulevad meile uued koerad, kes on hirmul, pole inimestega harjunud või igatsevad inimseltskonda.
Üsna sageli istun ma nendega lihtsalt boksis, et neid tundma õppida ja aidata neil end uues keskkonnas paremini tunda. Kui koer inimesi ei usalda, võib see olla väga ajakulukas protsess, kuid aja jooksul saame tavaliselt sõpradeks. Suvel aitan ka aiatöödega, näiteks niidan muru. Niidetavat muru on palju ja kui seda pole mõnda aega niidetud, võib see töö võib võtta peaaegu terve päeva.
Mis motiveerib sind just loomi aitama?
Kuigi ma elan Eestis, on mu pere Inglismaal ja meil on seal kaks koera. Nad elavad parimat elu ja annavad seltskonna ja sõpruse näol palju tagasi. Kuid mitte kõigil loomadel pole nii vedanud nagu neil ja seetõttu arvan, et kui saan aidata varjupaigas olevate koerte elu paremaks muuta, võib see aidata neil paremini uude koju minekuks valmistuda. See on rõõmus ja samal ajal ka kurb hetk, kui koer, kes on varjupaigas mõnda aega olnud ja keda olen väga hästi tundma õppinud, leiab endale kodu.
Siiski on rõõmustav teada, et olen saanud kaasa aidata koerale uue pere leidmisel. See kehtib eriti siis, kui koer on varjupaika saabudes keerulise iseloomuga või isegi agressiivne, kuid aja jooksul harjub inimesi usaldama ja temast saab lahkudes hea lemmikloom. Üks parimaid tundeid, mis mind varjupaigas valdab, on näha, kuidas koerad lähevad väga elevile, kui nad näevad, et ma tulen nende juurde koos jalutusrihmaga ja nad teavad, et me lähme jalutama. See, et saan koerale rõõmu valmistada, teeb ka mind õnnelikuks.
Kas sa soovitaksid ka teistel vabatahtlikuks hakata?
Jah, vabatahtlik töö on suurepärane võimalus rikastada loomade elu ja anda kogukonnale midagi tagasi. Jalutan koeri aastaringselt ja olen seda teinud nii lumes, vihmas, rahega kui ka päikesepaistes. Tunnen, et on oluline leida varjupaiga heaks aega, et tavapersonal teaks, millal sind oodata võib ja saaks vastavalt planeerida.
Vaatamata sellele et on külm ja tuuline ilm, vajavad koerad ikka liikumist ja seetõttu on oluline, et varjupaik saaks sinu peale loota. Samuti arvan, et aja jooksul õpivad koerad ka sind tundma kui nad sind usaldama hakkavad, annab see neile kindlustunde, et alati on olemas tuttav inimene, kellega jalutada.
Jalutan koertega Paljassaare poolsaarel, mis on looduskaitseala ja on imeline näha, kuidas see piirkond iga aastaajaga muutub. Pärast tegusat töönädalat on looduses viibimine suurepärane viis neljajalgse kaaslasega lõõgastumiseks.
Suur-suur aitäh Adrianile tema väärtusliku panuse eest! Kui ka sina soovid vabatahtlikuna varjupaigas panustada, siis vaata siia: https://varjupaik.ee/toeta/tule-vabatahtlikuks
