Ehitusviga sulges linnud pööningule, keskkonnaametnikud kiirustasid kohale vabast ajast

Raplamaal Kuusikul elav Kelly Sadivski kuulis juba mõnda aega kõrval valmiva kortermaja katuse alt veidraid hääli. Selgus, et pööningule oli kinni jäänud viis tuvi, kelle ellu jäämise nimel võeti ette kiire päästeoperatsioon.

„Oli ilus reedene õhtu ja istusime kogu perega väljas. Kõrval asuvas kortermajas teostati katusetöid juba mitu kuud ja juba paari päeva eest küsisin seal elava sõbra käest, kas katus on juba valmis, sest kuulsin tuvide häält, mis ei tundunud väljast tulevat,“ meenutab Kelly. „Tookord oli veel siiski katuse ehitus lõpetamata ja muretsema ei pidanud.“

Sõber mainis hiljem, et neil on vist tuvid ikkagi pööningul kinni. Paraku oli selleks ajaks kogu katus suletud ja kuidagi hiljem tuvid sinna kindlasti pugeda ei saanud. „Olles suur loomasõber ja vabatahtlik Eestimaa loomakaitse liidus, otsustasin asja koheselt kontrollima minna. Haarasin kodust veepudeli ja kausid valmis,“ räägib Kelly. „Pööningule jõudes vaatasid kolm tuvikest koheselt vastu. Kohe sai avatud katuseluuk, veekausid täitsime veega. Üks tuvi rändas trepikotta ja tema lasime sealt akna kaudu välja. Kaks tuvi lendasid välja katuseluugist, kuid selle ajaga leidsime veel kaks tuvikest: üks neist eterniidi, karkassi ja valge kanga vahel täiesti kinni.“

Naine otsustas omavoliliselt kanga lõhkuda, et tuvi saaks välja pugeda. „Pööning oli väga umbne ja metsikult palav. Pidin juba ise istuma ja puhkama, sest silme eest virvendas. Tuvike taastus pool tundi jõi metsikult vett ja lendas katuse luugist välja. Seejärel tõstsin ühe veekaussidest katusele, et kurnatud linnud saaksid end turgutada.“

Vahepeal suhtles ta imeloomade seltsiga ja Eestimaa loomakaitse liiduga, kes andsid nõu helistada numbrile 1247, kust suunati info edasi keskkonnainspektsiooni. „Sain sealt ka üsna ruttu kõne, mis üllatas meeldivalt. Kohale saadeti inspektor, helistati katusetöid teostanud firmasse ning kästi tulla olukorda lahendama ja aidata kõik linnud koheselt vabadusse. Mureks jäi noorukeseohtu tuvi, kes kuidagi välja ei läinud,“

Just inspektori saabumise ajaks suutis Kelly ämbrisse püüda viimase tuvi. Inspektor tuli koheselt appi ja tuvi toimetati õue. „Tuvike aga ei tõusnud pikalt lendu ja korduvalt mõtlesime, mida nüüd peale hakata, et kassid teda kätte ei saaks Siis aga lendas linnuke aknale ja sealt põõsale. Arvasime, et linnuke on piisavalt toibunud, et ta omapäi jätta ja lõpuks jõudis ka katusefirma tööline. Läksime pööningule tagasi kontrollima, et ühtegi lindu enam pööningul ei oleks,“ kirjeldab ta.

Õnneks pööningul linnupesa ei olnud, selle kontrollimiseks võttis tööline lahti tuulekasti laudu. Kelly lisab, et paraku viimane lind siiski hukkus kassi rünnaku tõttu, ilmselt oli ta ikkagi liiga kurnatud ega suutnud toime tulla.

„Kuna me ei tuvastanud ühtegi kohta kust tuvid oleks saanud pööningule pugeda, siis tähendab, et nad jäid sisse alates hetkest, kui löödi kinni viimane ava. Mina ei kujuta ette, kuidas saab mitte märgata viit suurt lindu, kes minu seal oldud aja ka ringi lendasid. Firma tööline samuti ei osanud öelda, kuidas nad sinna sattusid või kuidas neid ei märgatud,“ imestab Kelly.

Inspektor selgitas hiljem pikalt, kuidas tuleb toimida, et selliseid asju enam ei korduks. Töid ei tohiks teha pesastumise ajal, kui munad või linnUlapsed on pesas. Alati tuleb üle kontrollida - eriti, kui on teada ja näha, et linnud kogu töö vältel ehituskohas lendavad. Seega sai ehitustöid teostanud firma keskkonnainspektsioonilt hoiatuse.

Kelly soovib väga tänada keskkonnainspektsiooni abivalmis inimesi, kes ruttasid kohale ja suunasid päästmistöid reede õhtul, oma vabast ajast. „Olen selle üle väga meeldivalt üllatunud!“ kinnitab ta.