Blanca eest hoolitses viis aastat peremees, kellel endagagi hakkama saamisel raskusi oli. Koos ööbisid nad El Ejide linnapargis Hispaanias. Ühel päeval leiti peremees Guido aga surnuna.

Koera võttis oma hoole alla lähedal elav Antonella, kes oli Guido ja tema koeraga varem pargis korduvalt kohtunud. „Kuni meie Guidoga juttu ajasime, mängisid mu lapsed tema koeraga,“ rääkis ta. Seega ei olnud oma uue perega harjumine väga raske ja Antonella ei mõelnud hetkegi, kui selgus, et Blanca tuleks adopteerida, kuigi koer keeldus esialgu pargist lahkumast ja tundus väga närviline.

Kuigi koeral on nüüd esmakordselt elus kodu, nõuab ta igapäevastel jalutuskäikudel, et teda just samasse parki viidaks, kus ta varem oma peremehega elas. „Ta peatub alati samas kohas, kust peremehe surnukeha ära viidi - ta loodab teda ikka veel leida,“ tunnistas nelja lapse ema Antonella ning lisas, et vaatamata eluaegsele õueelule on Blanca väga viisakas: teeb oma hädad alati õue ja on valmis poe ukse taga ootama, kuni pere sisseoste sooritab.

Allikas: niusdiario.es