Kaspari ema Klaarika Pärna sõnul otsustati koer majja võtta, sest nooremas eas ei pööranud poiss veresuhkru langusele suuremat tähelepanu. „Mängis õues liivakastis, pump oli tal küll küljes ja hakkas piiksuma, aga ta vajutas selle lihtsalt kinni, sest tahtis edasi mängida,“ kirjeldas ta.

Kuna pere oli kuulnud ja ka ajakirjandusest lugenud elupäästvatest hüpokoertest, otsustatigi selle lahenduse kasuks. „Meil ei olnud kunagi varem koera olnud ja kuna elame korteris, siis pidime hoolega valima väiksemate tõugude vahel, et koer korterisse ära mahuks,“ meenutas Klaarika.