ARVAMUS | Põrsas ei hüppa vabatahtlikult taldrikule. Kuidas rääkida lastele loomadest?

Ühiskonnas, kus on levinud negatiivne hoiak eluslooduse suhtes, ei ole realistlik lastelt midagi muud oodata. Eelhäälestus antakse meile edasi juba varajases lapseeas, sageli pole selleks isegi sõnu vaja. Iga uus põlvkond võiks olla eelmistest parem ja mitte ainult intellektuaalselt, vaid ka empaatiavõime poolest, kirjutab kunstnik ja loomaõiguslane Fideelia-Signe Roots.

Hiljuti vapustas kõiki uudis, kus poiss tappis jõhkralt varese ja siili ning veretööst tehtud video pandi sotsiaalmeediasse ringlema. Seepeale hakkas Facebook kubisema kättemaksuhimulistest täiskasvanutest, kes tahtsid poisile peksa anda, soovisid talle halba karmat ja nõudsid tema paigutamist raskesti kasvatatavate laste kooli nagu nõukogude ajal olid Kaagveres ja Puiatus.

Olin hämmingus. Pole ju võimalik, et täiskasvanud ei tea, kuidas tuleb liha lauale. Tapamajades kaameraid ei ole ja loomade karjed meieni ei jõua. Ühiskonna vaikival heakskiidul tapetakse loomi iga päev ja keegi ei kontrolli, milline kohtlemine neile enne surma osaks saab.