ILSE BLOGI | Koeraga poodi, kohvikusse ja loomaaeda... või siiski mitte?

Loomaaeda koeraga muidugi ei lähe, olgu ta taks või bernhardiin - seda segadust veel vaja! Pealegi on see ametlikult keelatud. Aga Õhtuleht avaldas hiljuti pahase koeraomaniku mõtiskluse sellest, kuidas Soomes tohib koeraga poes käia, Eestis tema ehmatuseks mitte. Võta siis kinni, milline see õige otsus oleks.

Ilse on kodupoes Rocca al Mare Prismas üsna tuntud klient. Teda võetakse seal soojalt vastu, sest ühel kassapidajatest on endalgi taks ja Ilse tekitab temas äratundmisrõõmu.

Seda muidugi tingimusel, et ta ei konda ega nuhuta riiulite vahel. Aga ta on ise väga teadlik sellest, et tema koht on käru lasteistmel, kus ta tagasihoidlikult resideerub ning tõtt öelda - hügieeni seisukohast lähtudes - ei näe ma suuremat vahet, kas sellel istmel on platsi võtnud uje taks või poriste kummikutega lapsuke.

Samas tuleb muidugi aru saada inimestest, kellel on näiteks koerakarva-allergia ning sellega seonduv hirm. Või üleüldse koerahirm. Seega Ilse läheb poodi ikkagi erandjuhtudel ning enamasti ei pane keegi teda tähelegi. Ühes teises Prismas kuulsime (meie mehega, õnneks mitte Ilse, sest teda kaasas polnud) hiljuti siiski üle kaupluse kõlanud palvet koeri mitte kaasa võtta.

Probleem tekib kas väga kuumade või väga külmade ilmadega, kui oled näiteks teel ühest Eesti otsast teise ja kodust kaugemal. Autosse koera sellistel tingimustel ei jäta, ent kuhu siis? Mitmekesi reisides kannatab kohustusi jagada, aga mida peab tegema inimene, kes sõidab üksi koos koeraga?

Õhtulehe kommentaariumis, mida huvi pärast lugesin, soovitati koer jätta ukse taha spetsiaalse konksu otsa (mõnedel kaubanduskeskustel olevat need olemas). Kui Ilse peal sama varianti kasutada, oleks tema eksistentsist kohe teadlik pool linna, sest pererahva silmist kadudes on ta veendunud, et see siis ongi varjupaik, kuhu ta toodi ning ta on nüüd igaveseks hüljatud. Loomulikult annaks ta sellest häälekalt teada.

Teiseks (ka see oli kommentaarides kirjas) on üksjagu koeri sel moel salapäraselt kaduma läinud. Ka üht mu enda koertest tabas sama saatus. Viie minutine trett väikesesse poodi ja tagasi tulles eest leitud lõhutud rihm. Oligi kõik, rohkem ei kuulnud me temast enam kunagi midagi, kuigi koer oli tegelikult harjunud sel moel poe ukse taga ootama.

Jättes koera üksi rihma otsa õue ootama, tekib vähemalt taksi puhul sündroom: „oi ta on ju nii nunnu kutsu!“ Ja loomulikult minnakse teda seepeale heas usus torkima. Jätaks selle konksu külge rotveileri, oleks jutt ilmselt teine. Taks ei arva paraku samuti, et ta on nunnu, veel vähem tahab ta segadust tekitavas olukorras, et võõrad inimesed teda käperdama tuleksid.

Ma ei võta siin sõna ühe ega teise argumendi poolt või vastu. Loomulikult oleks parem looma mitte poodi tassida - isegi, kui ta on spetsiaalselt shoppinguks aretatud käekotikoer, aga vahel tekib lihtsalt möödapääsmatuid olukordi. Ehk tsiteerides kunagist naabrinaist, kelle silmaterakesed oma maavärina-taolist jooksutuuri teinekord hommikul kell pool kuus otse pea kohal alustasid: „Aga mis ma teha saan?!“

Mingid üksteist austavad ühiselureeglid peaksid sellistes olukordades siiski kehtima. Ma ise ei oska neid sõnastada. Kui, siis umbes nii, et isiklikult eelistaksin kohvikus istuda mõne viisakalt käituva koera kui lastenurga läheduses, kus mõmmikud üksteisele mänguautodega vastu pead taovad, kuni emmed telefonis istuvad. Aga õnneks on valikuvõimalus valdavalt siiski olemas. Ja vähemalt kohvikutes/restoranides on teenindajad alati rõõmsad olnud, kui seltskonnaga liitub üks häbeliku loomuga taks.