ARVAMUS | Andres Raid: loomadega tegelevad MTÜd võiksid rahaasjus teistele eeskujuks olla

Viimase aja sündmused on kõvasti kompromiteerinud annetuste toel töötavate MTÜ-de mainet. Ehk oleks just loomadega tegelevate organisatsioonide tegevuse läbipaistvus see, mis aitaks usaldust taastada, arutleb ajakirjanik Andres Raid.

Kui kunagi hakati OÜ-tamisest rääkima, siis hääbus see teema õige peatselt ja põhjusi võis olla mitu, nende seas ka võimalus, et tegelikult askeldavad paljud just selles legaalsuse piirimail kõlkuval moel ja kui sülitataksegi avalikkusele tilgutatud ettevõtte kohta midagi, siis hoitakse see süljelarakas võrdlemisi väike, sest mine tea, kuis asjalood pööravad...

Slava Ukraini nimeline ettevõtmine on end selgelt kompromiteerinud, kisa korraks tõusis ja nii see ka ilmselt vaibub, sest kes selle jaotusahela tegelikud liigutajad ja nö „lähedal seisvad isikud“ on, võivad olla jällegi teab kellega seotud ja see sonkimine võib kaasa tuua ebameeldivusi.

Tegelikult on meil olemas kõik seadused, mis võimaldavad ka, oh ime, läbipaistvalt toimetada ja kui kõik on selge, siis on tegelikkus moondunud selliseks, et iga normaalne asi tundub juba ebanormaalsena, sest taust on muutunud ebanormaalseks ja selle taustal paistab ju ebanormaalne täiesti normaalsena välja!

Kui keegi teebki midagi „vanas taustsüsteemis“ normaalselt, siis on see juba kahtlane, no kuidas ta siis ei viruta, no midagi peab ju ikka saama!

Tegelikult on meil olemas revideerimine oma tegelikus ja esialgses tähenduses, mõnel pool on see isegi säilinud. Saad annetusi, pannakse kirja, revisjonisilm on peal ja uni on imelikul kombel parem, asjadki hakkavad soovitud suunal liikuma ja konkreetsed saavutusedki muutuvad reaalsuseks.

Paljude Pesaleidja tegemistega kokku puutunud inimesed on avaldanud imestust – seal tundub asi küll kuidagi selge olevat, seal toimivat ka tegelik ja, imelik küll, vabatahtlik revideerimine, audit kui soovite.

Kuuldavasti on annetajatel olnud vaba juurdepääs kogu annetustega seotud informatsioonile ja mõnele võib see jällegi imeliku või isegi imelisena tunduda, kuis nii?!
Audit või pidev revisjon peaks olema annetustega tegeleva organisatsiooni, sh. ka MTÜ tegevusstandard!

Pesaleidjale annetatakse aastas rohkem kui 300 000, seda on 10 korda rohkem kui aastaid tagasi, mil Pesaleidja oma tegevust alustas, üleüldiselt on annetuste maht muutumas nii suureks, et paratamatult kaasneb sellega risk, et annetusi kasutatakse väljahõigatud sihist erinevalt hoopis muuks otstarbeks ja seda juhul, kui revisjoni keegi ei toimeta.

Mis asi on revisjon?! See pole see, nagu Liia Hänni hõiskas e-valimiste turvalisust kinnitades, et need on turvalised, kuna on auditeeritud ja punkt! See ei ole nii, et kuskil keegi ametimees hõiskab, et seal või seal on „rahadega kõik korras“. Revisjon tähendab TEGELIKKU kontrolli skeemi selle üle kes, millal, kellele, kuhu, mil viisil ja mis selle annetusega edasi sai, kas on see kõik kooskõlas eesmärkidega ja kas on toimetatud vastavalt kehtivale seadusetähele. Lihtne, kas pole?!

Alustaks ehk sealt, et kõik varjupaigad võiksid Pesaleidja eeskujul revisjoni läbi viia ja see võiks pidev olla, praktika näitab, et see on täiesti võimalik ja hoiab ära annetajate pettumuse, ehkki võib tuua kurja ja kadeda kõõrdpilgu sellelt, kes harjunud pimedas asju ajama.

Võiks ju lihtne olla – varjupaigad saaksid siin eeskujuks olla kõikidele teistele ja näidata, at aus asjaajamine on võimalik ja tarvis on vaid selle juurde tagasi tulla. Tea, kas seda on palju tahetud?! Heade tuttavate igati positiivne kogemus Pesaleidja puhul igatahes julgustab!