Kass jäi naabri poolt seatud koprapüünisesse. Loomapäästja: kuidas te julgete oma looma üksi õue lasta?

Sotsiaalmeedias levinud uudis kassist, kellele naabrimees spetsiaalselt koprapüünise üles seadis, tekitas teravat arutelu sellest, kas kiisude koht on ikka omapäi tänaval. Aastaid loomade päästmisega tegelenud Marika Algpeos küsib: kas koduloom on omaniku jaoks järjekordne kassiniru või pereliige, kelle elu ja tervise eest vastutab omanik?

Ma pöördun kõikide inimeste poole, kellel on kodus vabakäigu kass.

Palun vastake mulle, sest minu pea seda lihtsalt vastu ei võta ja ma ei leia vastust, kuidas te julgete oma looma lihtsalt üksi õue lasta? Kes on teie loom teie jaoks? Lihtsalt üks järjekordne „kassiniru“ või pereliige, kelle elu ja tervise eest te vastutate? Miks te ei võta kuulda kogenud ja loomi armastavate inimeste sõnu, kes pidevalt hoiatavad teid, et kassi vabakäik on tema jaoks ohtlik?

Miks teie jaoks on normaalne rikkuda ja eirata reegleid, eeskirju ja seadust? Kui palju kasse peab veel surema, et te lõpuks saaksite aru, et sellisel vabadusel on liiga kallis hind - tema elu? Kuidas teil ei ole kahju loomast, kes usaldab teid, kes hõõrub vastu teie jalgu, nurrub teile, soojendab teid külmal talveõhtul ja kelle elu ja tervis on teie kätes?

Kas te üldse teate, kui palju kasse sureb tänavatel? Eks tehke päring kohaliku varjupaika. Nende töötajad korjavad iga jumala päev tänavatelt surnud kasse. Kui palju neid vedeleb sõiduteede ääres?

Kas teie olete näinud neid kasse, kes on ellu jäänud peale autoõnnetust? Katkised selgrood, vaagna-ja lõualuud, jalad... Ja hea, kui keegi leiab ja aitab, aga kui paljud need vaesed hinged kannatavad, enne kui elusalt mädanedes kuskil põõsastes üksi surevad?

Kui palju kasse peab leidma oma surma rebaste lõugade vahel „rohelistes linnarajoonides“ ja maal? Kui paljud veel peavad olema mürgitatud, pekstud, õhupüssidega tulistatud, üles poodud?

Eraldi küsimused on nendele, kelle vabakäigu kassid on veel ka kastreerimata/steriliseerimata. Kas teil tõesti ei ole kahju nendest tuhandetest kassipoegadest, keda keegi ei vaja? Kes tulevad siia ilma, süütud ja abitud, keldrites, pööningutel, kuuse all, kuurides? Keda keegi siin maailmas ei vaja, keda uputatakse, visatakse kui prügi prügikastidesse, kelle väikesed silmakesed mädanevad viiruse tõttu?

Kuidas te saate siis ennast pidada heaks ja austusväärseks inimeseks, kui teie südametunnistusel on selline patt? Milles on süüdi need tillukesed olendid, et niimoodi kannatama peavad? Miks te veeretate oma vastutuse nende inimeste peale, kes ei suuda seda kõike külma südamega pealt vaadata ja panustavad oma aega, raha , energiat, nende loomade päästmiseks, nuttes nendega kaasa?

Miks te arvate, et varjupaikade töötajad ja vabatahtlikud ei põle läbi, iga jumala päev hoolitsedes teie poolt ükskõikselt koheldud loomade eest? Kas tõesti ei leidu üks kord elus 100-200 eurot kassi kastreerida või steriliseerida? Kui ei, siis ärge võtke omale loomi. See ei ole kohustus!

Ja ärge tulge mulle seletama, et „kassi ei saa kodus kinni hoida“! Saab! Ja hoitaksegi. Kasse hoiavad kodus hoolivad omanikud, kelle jaoks kass on pereliige ja sõber, keda ei taha kaotada, kes rikastavad looma elu.

Ka mul on kass. Ta oli ka leitud õuest lahtise luumurruga- veel üks teema, mida aastast aastasse räägitakse, õpetatakse, aga ikka leidub tuhandeid toredaid omanikke, kes ikka veel ei saa aru nii lihtsast asjast- kassid võivad avatud aknast või rõdult alla kukkuda, kui ees ei ole võrku.

Minu kass ei käi õues. Ta käib päikest nautimas võrguga rõdul, ja ma tean täpselt, et ta on õnnelik. Ta ei pea enam mitte kunagi kannatama seda tohutut valu, mis kaasneb luude murdumisega.

Minu sõbrannal on 3 kassi. Nad ka ei käi õues. Ja nad on ka õnnelikud.

Meeldetuletus:

1.Looma vastu lubamatu tegu on kriminaalselt karistatav.

2.Looma heaolu eest vastutab tema omanik.

3 Julmurid siin maakera peal ei saa kunagi otsa.