Viige ta kohe ära, muidu annan rotimürki! Inimesed nõuavad vabatahtlikelt loomapäästjatelt võimatut

Enamik loomade päästmisega seotud ühendusi põhineb abistajate heal tahtel ja annetajate rahakotil, ent inimesed ei anna endale aru, et tegemist pole kiirabiga, kellel on vahetustega ning tasustatud töö ja kes ööpäevaringselt kohale kiirustab.

Sageli muutuvad inimeste kaebused kärsituse kõrval ka absurdseteks. „Meil siin Eidaperes on raudtee ülesõidul kolm nastikut. Kes nad ära viiks? Inimesed kardavad! Eidapere on siiski asustatud alev. Siin elavad inimesed ja nad kardavad igasugu roomajaid!“ toob näite Loomapäästegrupi eestvedaja Heiki Valner.

Tema praktikas tuleb pidevalt ette, et kui vabatahtlikud operatiivselt kohale ei kihuta, väljendatakse oma pettumust ja lubatakse annetused lõpetada. „See on üsna tavaline, et kui ma kohe linnupojale järele ei torma, siis on toetusel lõpp. Olen teinekord nimesid kontrollinud, kui ähvardamine messengeris või meilis on - ja oh üllatust - nad pole kunagi meile annetanudki!“ tunnistab ta.