Suhtlusalti kaaslase asemel saabus varjupaigast hoopis keegi muu

Oma pettumust valmistanud kogemust jagas Anna (70), kes endale ammu kassi soovinud oli. Oma seitsmekümne eluaastaga on Anna pidanud hulganisti loomi- akvaariumikalad, hamstrid, küülik, paar merisiga, rott, koer ja kass. Abikaasa surma tagajärjel oli ta aga üksikuks jäänud ja tundis puudust seltskonnast.

„Soovisin endale kaaslast, kellega jutustada, kes õhtuti mulle sülle poeks ja rahustavalt nurruks. Soovitatavalt täidaks need tingimused kass, sest mees on mul olnud ja olgu ma neetud, kui ma teist korda samasse auku astun,“ naeris Anna.

Plaan kassipoeg võtta, jäi kõrvale, sest Anna oli paaril korral varjupaigas vabatahtlikuna koeri jalutamas käinud ja puurides omanikku ootavad kassid jätsid temasse sügava jälje. Seega, ta vaatas kasse, kes ei ole päris beebid, kuid ka mitte liialt vanad. Lõpuks jäigi silma lumivalge kass nimega Lenin, kelle ta endale ka koju tõi.

Kodu omaks võtmine võttis Leninil küll natukene aega, aga Anna ei kiirustanud. Oli temaga lihtsalt õrn- pani süüa ja juua ning oli kannatlik. Peagi muutus Lenin julgemaks ja puges diivanil istuvale Annale iga päevaga lähemale. Ainuke mure (kui elamisse tekkinud karvakiht kõrvale jätta), oli see, et Lenin ei harjunud kuidagi oma nimega ära. Ei reageerinud ei hõigetele, ei meelitustele. Isegi nime vahetamine Adolfi vastu, ei muutnud kassi paremaks suhtlejaks- ta lihtsalt ignoreeris igasugu kutsumist.

Anna märkas ka seda, et kass ei reageerinud ka teiste kutsungite peale. Ta võis magava Lenini kõrva ääres karjuda ja kass ei reageerinud. Ta oli täiesti kurt! Mitte, et ta ei oleks halvasti kuulnud, vaid ta oligi totaalselt kurt.

„Mitte keegi varjupaigas ei öelnud mulle kordagi selle kohta midagi. Ma ei suuda uskuda, et nad seal ise ei teadnud sellest. Kas ma oleks võtnud kurdi kassi? Loomulikult mitte- ma tahan suhtluskaaslast, mitte kurti kassi, kes isegi sülle ei tule!“

Mitte ainult ei osutunud Lenin kurdiks, vaid ta keeldus kategooriliselt ka igasugusest kaisutamisest ja koos aja veetmisest. Paarimeetrine distants oli seal diivaniserval tema jaoks sobiv vahemaa. Silitused ja sülle võtmised ajasid tal karvad turri ning põgenemisega andis ta selgelt mõista, mida ta tegelikult soovib ja mida mitte.

„Ma tahan suhtluskaaslast, mitte kurti kassi, kes isegi sülle ei tule!“

„Mida ma nüüd teen sellise kassiga. Ta on meil olnud nüüd natukene üle aasta olnud ja ta on ju veel päris noor kass. Ta elab kindlasti kümme aastat veel. Ei paku ta seltsi, ega ole temast suhtluskaaslast. Ta lihtsalt on ja äratab mind igal öösel kell neli oma tohutu kräunumisega, et ma talle süüa paneks. Sajatused ja muu taoline on kurtidele kõrvadele. Otseses mõttes. Ma võin oma hääle ära karjuda ja kassil poleks sellest aimugi.“

„Kuid mida teha sellise kassiga?“ oli Anna nõutu.

„Ma ei saa teda ju varjupaika tagasi viia, sest kes võtab endale kurdi kassi? Ta jääbki sinna ju ei tea, kui pikaks ajaks ning pealegi, kuidas ma viin oma pereliikme varjupaika lihtsalt sellepärast, et ta ei kuule ja kaissu ei soovi? Mul oli väiksena lampjalg- tore, et mind varjupaika ei viidud...“ tegi Anna silma ja muheles.

„Mida ma siis teen sinuga?“ ütles Anna ja vaatas põõnavat valget kurti kassi. „Mul ei jää vist muud üle, kui sind edasi armastada...“