„Koera võtmine oli tema alatine unistus ja ma andsin lõpuks järgi ning Felix saabus meile varjupaigast nüüd enam kui pool aastat tagasi“ rääkis anonüümseks jääda soovinud naisterahvas enda loo, kuidas nad võtsid endale väikese karvase kaaslase.
Iga koer vajab lähedust ja armastust ning seda pere meespool Felixile ka jäägitult pakkus. Kui algselt oli koer kurvameelne ja niutsus vaikehetkedel, siis peagi leidis ta oma turvatunde mehe jala vastu liibudes. Siis ühel hetkel ta kõrval diivanil pikutades. Peagi muutus tavaolekuks pea mehe sülle toetatuna ning ei läinud kaua, kui ta oli tema süles.
„Loomulikult ma nägin, millist positiivset mõju see eriline suhe mõlemale poole pakub. Mees näitas endas üles hoolivat poolt, mida ma pole oma kümme aastat näinud, ega kogenud ja ka Felixile tuli elurõõm sisse. Koer oli justkui leidnud selle oma inimese ja mees just täpselt sellise koera, kes temas selle tühimiku täidaks. Kuna meil endil ei ole õnnestunud lapsi saada, kohtleb mees Felixit erilise hoole ja pühendumusega.“
Kuigi koer hoidis ilmselgelt mehe poole, oli ta sõbralik ka naisega. Lasi ennast silitada ja rõõmustas, kui ta koju saabus.
„Kuid ühel õhtul, kui ma peale hambapesu magamistuppa jõudsin, oli mees voodis pikali ja Felix meie voodis jalutsis. Meil oli algusest peale kokkulepe, et koera koht ei ole voodis, aga abikaasa naeratas ja ütles, et ainult sel õhtul, kuna oli äikesetorm ja me ei tea, kuidas Felix reageerib.“
Vastumeelselt naine nõustus ja hoidis kinni lubadusest, et see oli üks ja ainus erand. Kuid ka järgmisel õhtul oli ta pahameeleks Felix taas nende voodis end kerra tõmmanud. Mees rääkis kui haledalt oli koer voodi juures niutsunud ja tema ei saaks rahulikult magada, kui koer sedavõrd kurb on. Pealegi võtvat ta nii vähe ruumi ja sedagi ainult tema poole peal.
Sama stsenaarium ka järgnevatel päevadel ning kui ühel hetkel prooviti asjale piir tõmmata, lõppes see sellega, et järgmised kaks tundi niutsus koer voodi kõrval ning teise tuppa viies niutsus ja haukus ta seni kaua, kuni mees läks ise elutoa diivanile magama, et koerale lohutust ja seltsi pakkuda. Sama juhtus ka järgnevatel päevadel- vahel andis naine järgi ja lubas koera voodisse ning vahel pidi mees padi kaenlas elutuppa diivanile kolima.
Koer oli ilmselgelt mõistnud, mida peab siin peres tegema, et ka öö-uneks mehe läheduses olla. Nagu tark lause ütleb: premeerige käitumist ja seda korratakse.
„See absurdne olukord on nüüd kestnud juba ligi pool aastat ja on meie peamiseks tülide põhjuseks ning me ei oska sellest välja tulla. See takistab meil oma vahel intiimne olemast ja lisaks ma tunnen, et ma ei suuda välja magada, kui ma pean olema kogu aeg teadlik, et kusagil seal jalgade juures magab koer, kellele ma iga hetk kogemata jalaga äsada võin. Ma tean, et ma tegin vea, et ma esimesel korral järgi andsin, aga mis ma selle teadmisega nüüd peale hakkan? Samas ma olen siin vähemuses, sest ilmselgelt meeldib selline korraldus nii mehele kui Felixile.“
