Lugeja Mare (55) võttis endale seitsme-aastase taksikoer Nublu juba kaks ja pool aastat tagasi. Õigemini ta sai selle endale, sest sugulase elukorraldus muutus ning valik tuli langetada, kas Nublu läheb varjupaika, või ta võtab sugulase koera endale seltsiliseks. Kaua ei tulnud mõelda, sest Mare oli Nubluga pikaaegne sõber ja oli teda korduvalt hoidmas käinud.
„Nublu elas meile kiirelt sisse. Ta on väga seltsiva loomuga ja kannatab vähe Napoleoni kompleksi käes ja jalutades pidin ma teda tagasi hoidma, sest mida suurem koer, seda enam on Nublul tarvis näidata, kui kõva mees ta on.“
Kuna eelnevalt oli endine omanik Nublu pikkadeks päevadeks üksi koju jätnud ja vahel ka järgmisel päeval mitte koju tulnud, tundus Nublu suurimaks hirmuks üksindus. Ta ei talunud seda kohe üldse. Nii kui Mare uksest välja läks, istus Nublu niutsudes ukse juures ja kurvastas seni, kuni perenaine uksest tagasi tuppa astus. Aga mitte kauaks.
Mare hooldada oli ka ta vana ema, kelle juures Nublu lohutust leidis ja päevad siis surma ootava ema voodi kõrval veetis. „Ta toimis suisa teraapiakoerana“, rääkis Mare. „Ema ei kuulnud ja ei näinud suurt midagi ja ainuke suhtlus, mida ta minu eemaloleku ajal koges, oli Nublu niiske nina tema süles. See lohutas ema ja ta muutus silmnähtavalt rõõmsamaks ning ärksamaks peale Nublu saabumist. Ka koer tundus rahunevat, kui sai vanaproualt tunde kestvaid silitamis-seansse.
Kuid umbes kaks aastat pärast Nublu perre saabumist ema suri ja üksindust kartva Nubluga läksid asjad päris kehvaks. Hetkest, kui Mare välisukse kinni pani ja hetkeni, kui ta tagasi jõudis, haukus Nublu vahetpidamata. Kaheksa tunni möödudes koju tagasi jõudes haukus koer ikka veel ja ei lõpetanud enne, kui kuulis ukse taga Mare võtmekolinat. „Tema hääl oli õhtuks täiesti kähedaks klähvitud.“
Mare katsetas kõiki võimalusi. Proovis talle haukumisvastast kaelarihma, mis koerale iga haugatuse peale väikese elektrilöögi andis. Mis parandas olukorda ja kui algul haukus Nublu keskmiselt 30 korda minutis, siis rihmaga tegi ta minutiga umbes 20 haugatust ja tundus olevat veel õnnetuma olekuga, kuna ta võpatas iga haugatuse korral. Mare ei näinud seda lahendust humaansena ja rihm leidis enda koha tolmusel garaažiriiulil. Nublule otsiti ka hoidjaid ja päevahoidu, kuid need kukkusid erinevatel põhjustel ära.
„Sain naabritelt pahaseid kirju ja ma käisin trepikojas alati pilk maas, sest terve aja, kui ma viiendalt korruselt esimesele kõndisin, kuulsin ma Nublu haukumist koridoris kajamas ning ma tean, et teised kuulsid ka. Nublul on väga vali ja kile hääl ning teda kuulsid kõik.“
Mare püüdis mingi aja head nägu teha, et ehk harjub koer üksi olemise lõpuks ära, kuid seda ei juhtunud mitme kuu jooksul, kui nad naabrite kannatuse proovile panid. Mitte miski ei muutunud. Foorumid läbi kammitud, erinevaid soovitatud häkke katsetatud, kuid Nublu ei väsinud ja õppis peagi lisaks haukumisele ka ulgumise enda jaoks selgeks.
Tänaseks on Mare leidnud Nublule uue kodu, kus keegi on alati kodus. Algselt oli plaanis, et nädalavahetustel võtab ta koera enda juurde, kui ta tööl olema ei pea. Kuid nähes, kui rõõmus oli koer enda uute leitud peremeeste ja sõpradega (kaks kassi ja tohutu suur küülik) ning võimalus päev otsa oma aias ringi joosta, otsustas Mare kurva südamega, et uus elukorraldus sobib kõigile paremini.
