Kai Kunder: „Ka juhtkoer teeb vigu. Vahel üritab ta mind bussisalongi asemel pagasiruumi toimetada“

Enamik neist, kes endale koera võtavad, teevad seda soovides endale lihtsalt kaaslast. Mõned teevad seda vajadusest valvuri järele ja mõndadel koertel on täiesti kindlad töökohustused, mida ta igapäevaselt tegema peab ja selleks võib olla jäljeajamine, karjaajamine, keelatud ainete nuuskimine või olla abiks vaegnägijatele, et linnas ringi liikuda.

Rääkisime Kai Kunderiga, et ta räägiks natukene enda juhtkoerast, kes talle igapäevaseks abiliseks ja kaaslaseks on. Juhtkoer Janet on kollane labradori retriiver, kel vanust turjal juba 16 aastat. Soomes saadetakse näiteks juhtkoerad pensionile juba kümneselt. Eestis selle kohta mingit määrust ei ole. Eestis läheb juhtkoer pensionile siis, kui ta on väsinud, või on mingi tervisekahjustus, mis ei lase tal enam abilisena toimetada.

Labrador Janetil vedas, et ta saab juhtkoerana toimetada, sest sageli kasutatakse tema tõugu vee- ja linnukoerana ning kui on üks asi, mida ta põlgab, siis see on vesi. Kutsikana vajus ta kunagi läbi Emajõe jää ja ehmatus külmast veest hoiab teda tänaseni end märjaks tegemast. Ainus vastuvõetav vee vorm on külmunult. Lumi talle meeldib ja kui esimesed helbed taevast langevad, on Kail tükk tegemist, et elevil koera paigal hoida.

Kuid hoolimata sellest, et juhtkoerale on seatud kindlad ootused, näeb Kai temas eelkõige pereliiget ja lemmiklooma.

„Kui juhtkoer on kodus, siis tal rakmeid peal ei ole ja ta on nagu täitsa tavaline sõber koer, kes ajab karva ja toob liiva elamisse ning keda tuleb peale vihmast jalutuskäiku pesta, kammida, süüa anda, mängida, nunnutada. Üks kriteeriume juhtkoera võtmiseks ongi see, et sa oleksid koerainimene. See on ka väga suur põhjus, miks väga paljudel pimedatel pole juhtkoera – nad ei viitsi koeraga nii palju tegeleda. Sa ei lase ju koerast õhku välja ega voldi teda kokku, et esikusse riiulisse pista. Selles suhtes on valge kepiga üli mugav, astud esikusse ja paned jope koos kepiga varna ja ongi muretu. Ent koeraga nii ei saa. Sa pead oma sõber juhtkoeraga ka siis õue minema, kui endal pole ühtegi plaani soolas, mis vajaks kodust väljaminemist. Vihma kallab nagu oavarrest, päike lõõmab, külm näpistab.. ikka pead minema. Ja on ette tulnud ka neid olukordi, kus pead ka öösel, keset kõige magusamat und, jope peale viskama ja oma truu sõbrakesega õue tõttama.

Kui juhtkoer võtta lihtsalt selle pärast, et ta aitaks sind turvaliselt punktist A punkti B, siis pole juhtkoer kindlasti õige valik. Juhtkoeraga peab tekkima emotsionaalne side, teie vahel peab olema usaldus. Ja kuna juhtkoeraga liikudes on oluline inimese ja koera koostöö, sest ega juhtkoer pole GPS, kes viib inimese vaikimisi õigesse kohta, vaid pime peab ikka ise teadma, kuhu ta minna soovib ning millist marsruutipidi. Eks neid väikeseid nüansse on veel ja päris mitu.“

Kas juhtkoeraga elamisel on ka mingid kindlad reegild?

„See, millised reeglid juhtkoerale kodus on kehtestatud ei erine suuresti sellest, mida inimesed oma koertele lubavad ja mida mitte. Mina kodus lubasin Janetile kõike. Tihtipeale võis leida meid kahekesi diivanil, Janet mõnusalt minu kõrval nohisemas ning aeg-ajalt mulle oma pead sülle panemas. Tihtipeale paitasin ta isegi magama. Vahel puges voodissegi. Mul oli selleks lausa kolmas padi tema jaoks, et kui ta hommikul vaikselt lükkas oma märja niiske nina teki alt sisse, mis oli märguandeks, et ta sooviks minu kõrvale tuttu pugeda. Ja kui ma siis teki serva kergitasin voolas see tegelinski vaikselt mulle kaissu, asetades pea padjale. Ma võisin teda tunde sedasi kaisutada.

Kuid tänaval liikudes olid reeglid paigas. Kui ikka palusin endale sebra otsida, siis ei leppinud ma sellega (ja ei tohigi leppida), kui ta läks kuhugi sebra nurka seisma. Me ületame teed ikka sebra keskelt ja otse. Kui koer tahtis pissile, siis andsin korralduse istuda, eemaldasin rakmed ja lasin koera vabalt murule. Selline järjepidevus ja reeglid andsid koerale väga selge arusaama sellest, millal on tööaeg ning millal puhkepaus, mäng ja lõbu.

Juhtkoer on lihtsalt üks väga tark, nutikas ja tähelepanelik koer. Ega muidu poleks temast juhtkoera saanud, aga et juhtkoer saaks nii heaks ja tubliks, siis tuleb temaga järjepidevalt tegeleda ja rakendada treeneri poolt õpetatud juhtkoera baasoskusi ning kindlasti ka uusi teadmisi õpetada.“

Kui me rääkisime pensionile minevatest juhtkoertest, siis enamjaolt on valikuid kaks – kas koer läheb kusagile teise perre vanadusaastaid veetma, või ta jääb ka pensionit vaegnägija juurde. Kai jaoks sellist valikut ei ole- ta ei kujutaks ette, et ta suudaks Janetist kunagi loobuda. Janet tuli, et jääda. Kai usub, et selline kodu- ja oma inimese tunne hoiab ka Janetit hoolimata kõrgest east rõõmsa ja nooruslikuna. Ta saab tunda end vajalikuna ning armastatuna. See on loomulikult võimalik ka tänu tugivõrgustikule, mida paljudel pimedatel olla ei pruugi ning nad on sunnitud koera vananedes temast loobuma, mis on kindlasti alati südantlõhestav otsus. Tänaseks on Janet juba mitu aastat pensionil ja vahel segaduses, miks teda igale poole kaasa enam ei võeta.

Millised käsklused on need kõige tähtsamad, mida juhtkoer tundma peab?

„Kõige tähtsam on otse suuna hoidmine. Sellest algab kõik. Kui liigume mööda tänavat ja jõuame ristuva tänavani, siis koer peab jääma teeservale / sebrale seisma ning andma mulle võimaluse otsustada: kas ma tahan minna üle ja jätkata otsesuunda või keerata vasakule, paremale. Kui otsustan otse liikuda, siis ütlen „üle“ ja siis tulevad jooksvalt kõikidest takistustest möödumised (tänavapostid, prügikastid, inimesed, lombid, aiast väljaulatuvad põõsapuhmad, liiklusmärgid jt).

Juhtkoer teab umbes 30-50 sõna, millest saab pime siis kombineerida käsklusi. Otse, vasak, parem, pink, lift, uks, sebra, trepp üles, trepp alla, kaldtee jne. Kui tänaval on vaja leida kindla maja ukse, siis tunde järgi, arvates et nüüd peaks kusagil siin minu sihtpunkt olema, siis ütlengi „otsi vasak uks“ ja juhtkoera töö on mulle esimene vasak uks leida ja mind selleni viia. Ning see pole ka veel kõik. Ust mulle näidates asetab koer oma koonu sellesse suunda, kuhu poole link jääb. Et kui ma liigutan oma käe tema peast üles poole, siis seal ongi link.
Samuti on oluline teada, et juhtkoerad ei kanna ja EI PEA kandma suukorvi. Mitte kusagil ja mitte kunagi, sest see on seotud tema tööülesannetega. Nimelt, kui pime pillab midagi maha, siis juhtkoer peab saama seda üles tõsta: kinnas, võtmed, rahakott jt. Minu Janet ulatas mulle isegi ükskord plaastri tagasi. Olin kogemata kogu kotisisu põrandale kukutanud ja nii me üheskoos asju kokku korjasime. Mina käsikaudu otsides ja tema mokkade vahel mulle asju pihku tuues.

Juhtkoera töö on üks väga peen ja detailiderohke töö, mida kõrvalliiklejad ei pruugigi kohe märgata ja aru saada. Seetõttu on ka oluline mitte juhtkoera tähelepanu häirida ja endale tõmmata. Vahet pole, kas see on hõigates näiteks „ossa nunnukene“ või taskus kilekotti krõbistades, kätt välja sirutades jne. See kõik tõmbab koera tähelepanu töölt ära. Labradorid on paraku väga sõbralikud ja tahavad enamasti kõigiga sõprust soetada.“

Kuid ka koer kõigest inimene ning vahel tulevad apsud sisse. Kord bussiukse otsimise käskluse peale, leidis Janet omast arust täiesti kena ja toimiva ukse ning see oli bussijuhi õrn meeldetuletus, et ärgu Kai ikka pagasiruumi ronigu, mis takistas tal üpris ebamugavat sõidukogemust saamast. See ei jäänud ainsaks katseks perenaine bussi alla kohvrite vahele toimetada, kuid hoolimata koera parimatest soovidest, otsustas Kai aga igal korral tema pakutud võimaluse kasutamata jääta ning ühel hetkel tekkis ka Janetil seos, et seda alumist ust pole vist väga mõtet välja pakkuda. Kord õnnestus tal Jane ka võõras kohas riidekappi toimetada, kust perenaine siis naeru kätte lämbudes selg ees tagasi välja tuli. Ka unustas Janet kord enda ülesande, sest ta ees sattus kõndima proua, kel turukotist suur ahvatlev vorstilatt enda lõhnaga teda kaasa kutsus. Kai mõistis milles asi alles siis, kui koer end vesistades bussipeatuses turukoti kõrvale parkis .

Kuid loomulikult ei ole koeraga ringi liikudes juhtumid ainult naljakad, sest näiteks agressiivsed koerad võivad juhtkoera rünnates ta karjääri hävitada. Ka Janet on pidanud üle elama paar keerulist hetke, kus lahtine koer neid ootamatult ründas. Need võivad hävitada koera psüühika, kes ühel hetkel ei oska enam priotiseerida, kas tema peamine ülesanne on peremehe kaitsmine, või ohutu tee juhatamine. Sõbralikust ja tagasihoidlikust koerast võib saada koer, kes on suhtumisega, et parim kaitse on rünnak. See meeleseisund ei sobi juhtkoerale aga kuidagi. Hingehaavu lakub Janet tänaseni ning seltsivast koerast on saanud ettevaatlik tegelane, kes teiste koerte seas endale seltskonda ei otsi ning hoiab pigem eemale.

Kui sage on see, et sa pead inimesi korrale kutsuma, kes koera nunnutama/silitama kipuvad?

„Ma ütleks, et seda on ajas vähemaks läinud, sest inimeste teadlikkus aina kasvab. Eks aeg-ajalt ikka tuleb selliseid olukordi ette, kus peab kaaskodanikku keelama ja talle selgitama. Mõni on väga mõistev ja vabandab, ütleb, et ta ei teadnud. Kuid siis on see grupp inimesi, kes kipuvad õiendama, et koer tahab ka sellist rasket tööd tehes maiustada ja nunnutamist jne.

Juhtkoerad saavad maiust ja nunnutamist, aga seda ainult oma pimeda käest, sest on väga palju erineva terviseprobleemidega koeri. Võib-olla keegi saab dieettoitu, sest kaal vajab pisut langetamist, võib-olla mõni koer on allergiline ja võib ainult väga spetsiifilist toitu saada jne. Me saame aru, et sellega ei mõelda midagi halba, kuid kahjuks võib üks näppude vahelt poetatud palake osutuda koerale väga kahjulikuks ja tuua esile mitmeid probleeme. Võõra poolt silitus või käe välja sirutamine võib lõppeda sellega, et juhtkoer ja pime eksivad teelt ja siis läheb jälle jupp aega, et õige teeots üles leida. Mis muidugi ei tähenda, et juhtkoeraga pimeda poole ei tohi mitte kunagi ja mitte mingil juhul ligineda. Ei, seda kindlasti mitte. Kui ikka on näha või tekib kahtlus, et juhtkoer ja tema pime on eksinud, segaduses (ma ei tea, kõnnivad edasi-tagasi justkui otsides midagi), siis võib julgelt ligi astuda ja pakkuda abi. Hästi tervitatav on ka see, kui peatuses seisvad inimesed ütlevad, et mis number buss-tramm-troll ette sõitis. Kui tuleb kaks bussi teineteise taha, siis võiks samuti mõlema ühistranspordi numbrid öelda ja et kumb on esimene.“

Nii naudivadki Kai ja Janet üksteise seltskonda. Juhtkoer ei ole Kaile olnud kaugeltki kõigest abiline või töötaja. Janet on talle olnud suurim sõber ja hingesugulane, kes temaga nüüd pensioniaastaid koos veedab.