Koduvägivalla keskele võib sattuda ka loom. Mida teha, kui peavarjuta jäävad nii ohver kui ta lemmik?

Ligi kaks aastat tagasi vapustas Eesti avalikkust uudis mehest, kes kättemaksuks oma eksile rebis tolle papagoidelt pead otsast. See ei ole kaugeltki ainus kord, kus lähisuhtevägivald puudutab ka ohvri lemmikloomi.

Naiste tugikeskustesse pole lemmikloomad oodatud, seetõttu tuleb leida teisi lahendusi. Eesti loomakaitse selts pakub vägivallaohvrite lemmikloomadele hoiukodusid, kuniks kodust lahkunud uuesti jalad alla saavad

„Meieni jõudnud loomade puhul on olnud näha, et loomad on olnud pikalt stressis. Otseseid vägivalla tunnuseid ei ole neil olnud, kuid teame, et omanikud on nende pärast kartnud ega olnud valmis kodunt lahkuma ilma oma loomata,“ lausus Eesti loomakaitse seltsi kommunikatsioonijuht Geit Karurahu.

Ta toonitas:„Lähisuhtevägivalla ja loomade vastu suunatud vägivalla vahel on selge seos. Vägivallatsejad, kes on ohtlikud oma kodustele, on tõenäoliselt ohtlikud ka lemmikloomadele ja ka vastupidi. Sageli kasutavad vägivallatsejad lemmiklooma ohvriga manipuleerimiseks - ähvardatakse loomale haiget teha või lausa tappa. Samas ei piirduta üksnes ähvardustega.“

Hiljutise rahvusvahelise uuringu kohaselt tunnistas 71% lähisuhtevägivalla ohvritest, et vägivallatseja oli ähvardanud, vigastanud või tapnud nende lemmiku. 41% lemmikloomade kallal vägivallatsenuist oli olnud vahistatud lähisuhtevägivalla toime panemise eest. 34% ohvritest lükkas kodust lahkumist edasi, sest kartsid oma lemmikut jätta vägivallatseja hoolde.

Karurahu tõi kaks näidet loomakaitse seltsi hiljutisest praktikast: „Ühe juhtumi puhul pöördus meie poole suhte üks pool, kes oli oma elukaaslasest lahku läinud, kuid ei saanud kohe kaasa võtta oma kasse. Hiljem, kui ta soovis loomadele järele minna, siis endine elukaaslane keeldus lemmikuid talle andma. Seda ei teinud ta mitte soovist loomi endale hoida, vaid tahtest kiusata ja manipuleerida oma endise kaasaga, samuti proovida teda sellisel viisil koju tagasi meelitada. Palusime kasside omanikul pöörduda politsei poole või kohtusse, et lemmikud kätte saada.“

Teise juhtumi puhul elas naisterahvas koos kaaslasega, kes ähvardas tema koerale haiget teha või looma tappa, kui naine õigel ajal koju ei tule või kui kodust ära läheb. „Lõpuks naine leidis endale uue elukoha ja lahkus oma elukaaslase juurest koos oma koeraga. Väidetavalt mees ei jõudnud loomale midagi teha, kahjuks oli küll oma naise suhtes nii vaimselt kui ka füüsiliselt vägivaldne,“ rääkis Karurahu.

Ta lisas, et enamik abipalveid loomale ajutine kodu leida jõuab nendeni naiste tugikeskuste vahendusel, kuid on ka ohvreid, kes ise ühendust võtavad.

Loomakaitse seltsile annab lootust tõsiasi, et Euroopas on lähisuhtevägivallaga tegelemine edasi liikumas ja senisest enam hakatakse tähelepanu pöörama ka lemmikloomadele, kes on sattunud koduvägivalla keskele ja tõenäoliselt on samuti selle ohvrid.

„Loomakaitsjatena palume Euroopa Liidul kaitsta kõiki lähisuhtevägivalla ohvreid sealhulgas naisi, lapsi ja loomi,“ kinnitas Karurahu.

Euroopa Komisjoni ettepanek peaks eelkõige:

• looma võimaluse toetusteks, mis võimaldab majutada koduvägivalla ohvreid ja nende loomi, (sealhulgas hobuslasi), kui neil ei ole stabiilset elamispinda.

• kaasama lemmikloomad kui koduvägivalla ohvrid, kelle nimel saab ohver taotleda vägivallatseja suhtes lähenemiskeelu.

• arvestama lemmikloomade väärkohtlemist raskendava asjaoluna soolise ja lähisuhtevägivalla juhtumites.

• levitama perevägivalla teemalisi teavituskampaaniaid, kus käsitletakse ka lemmikloomi.

• tugevdama juhtumite koordineerimist ja koostööd korrakaitseorganiste, veterinaaride ja sotsiaaltöötajate vahel.