ILSE BLOGI | Suvepuhkus nagu Vahitorni ajakirja esikaanel. Taksi reisikiri

Milline jahikoer ujub rahumeeles koos partidega, tervitab viisakalt küülikuid ja nuusutab sõbralikult kassid üle, austades nende õigust privaatsusele? Ilsel on teiste loomade osas vist mingi ebakõla, aga seda rahulikum on koos temaga külas käia või puhata.

Juba jaanipäevale sõprade juurde külla sättides tekkis küsimus, et ehkki neile kuulub suur territoorium (kuhu terve vald kokku aetakse ja kihelkond kokku kutsutakse), kas tuleks taksi terve aja rihma otsas hoida? Seda eeskätt põhjusel, et aias jooksevad lahtiselt nii küülikud kui kassid ning ega see lambaaedik samuti kaugele jää. Hea tahtmise korral on seal võimalik terrorit korraldada küll.

Ilsel on teiste loomadega seni vähe kogemusi olnud. Teised koerad äratavad temas huvi ja mängulusti, aga osutuvad sageli vanemateks ja blaseerunumateks, seega nad ärksa taksiga eriti tegemist teha ei viitsi.

Kassidega polnudki ta varem eriti kokku puutunud ja küülikute kohta tekkis ikkagi kohe kahtlus, et urukoer võib neid jahisaagina käsitleda. Tegelikult oli Ilse terve õhtu ja hommikupooliku lahti ning kohalikud lapsed lausa palusid teda rihma otsa panna, et saaks temaga kordamööda dresseeritud koera jalutamismängu mängida.

Endaga sama mõõtu küülikuid tervitas Ilse eemalt ja viisakalt. Olnuks kübar, küllap kergitanuks seda. Kassid olid aga suisa pettunud: mis koer see on, kes neid taga ei aja? Naabritegi kass tuli kaema, kuid tema provokatsioonid jäeti samuti tähelepanuta. Kui me hommikul telgis ärkasime, istus ukse taga kass. Ta teadis, et telgis peab olema üks taks. See, et lontkõrv nii rahumeelselt käitub, ajas täiesti närvi! Ilmselt on Ilse otsustanud Jehoovat tunnistada, sest tema silmis võiksid ka lõvi ja kitsetall üksmeeles elada.

Järgmine proovilepanek ootas meid Lätis Usma järve ääres. Olime teadlikult valinud kämpingu, kus on lootust, et koer saab ka lahtiselt liikuda - ametlikesse randadesse teda teatavasti ei lubata, aga piisavate vahemaadega kämpingus säilib lootus ka taksiasju ajada - roostikus tuhnida, juurikaid kaevata, ujuda.

Ainult et selles roostikus, otse meie majakese ees elutses pardiema koos oma tibudega. Kui Ilse esimest korda vette läks, tõstis emalind kohe kõva kisa, aga võsukesi minema ka ei viinud - Ilse lihtsalt ei huvitunud neist eriti. Järgmisel hommikul tehti juba grupiviisiliselt kujundujumist.

Leedus, Klaipedas sattus meie teele üks kass, kes sarnaselt Ilsele aiakohvikus lahtiselt ringi uitas. Temagi pidi pettunult lahkuma, sest mingit tagaajamismängu korraldada ei õnnestunud.

Äärmiselt mugav on sellist koera igale poole kaasa võtta. Oma inimeste juurest ta kaugemale kui mõnikümmend meetrit ei lähe, see selgus juba kutsikaeas, ja võõrastega tegemist ka ei tee. Eile lugesin Facebookist keskkonnaameti manitsust, et koerad ei tohiks rihmata liikuda isegi metsas või mere ääres, sest kipuvad linnupesi rüüstama või metsloomi hirmutama.

Palun, kas me võiksime oma viisakalt käituvale taksile erandit taotleda? Seda sealjuures iseendale vastu rindu tagumata, et oleme väga viisaka koera kasvatanud. Meie jõupingutused on siinkohal olnud minimaalsed, et mitte öelda olematud. Ta ongi algusest peale väga tsiviliseeritult käitunud. (Nagu Tom hardalt ütleb: kohe, kui ta meile tuli, oli peaaegu valmis koer).

Kus üks linnaloom end veel välja elada saab kui mitte looduses? Teha hädavajalikke kaevetöid mutiaukudes, nuuskida ja möllata end vees oimetuks, nii et pärast puhkust ei liiguks sabaotski?