ILSE BLOGI | Ära hõiska enne õhtut! Sääsed, herilased ja puugid on tänavu moodustanud ühisrinde

Kui koertetreener õpetas kunagi, et ära kiida meest, lapsi ja koera, muidu nad korraldavad kohe mõne sigaduse, siis tänavusel suvel tuleb see tarkusetera laiendada sääskedelegi. Käes on august, aga kohati näeb Ilse välja krobeline nagu soomuslooma sugulane.

Meil on tavaks lühikesel soojal suveajal võimalikult palju looduses ööbida (soe suveaeg tuleks tänavu kohati muidugi jutumärkidesse paigutada, kuna veel juuni alguses avanes esmakordselt võimalus kogemata jopetaskusse unustatud kindad lõkke ees kätte tõmmata), sellega kaasneb aga paratamatu ja ravimatu sääseviha.

Talve jooksul jõuad selle kogemuse juba ära unustada, aga juba esimestel telkimiskordadel meenutatakse seda sulle kogu eheduses. Ainsaks lohutuseks on see, et suve teises pooles nad enamasti taltuvad.

Sel suvel jõudsime mehega kokkuleppele, et sääsed on end suhteliselt mõistlikult üleval pidanud ja telgi- või kämpingujärgne nädal ei möödugi ennast kratsides nagu suvelaagrist tulnud koolieelikul. Tuhkagi! Ära kiida, nagu öeldud.

Terve suve koguse saime kätte möödunud nädalavahetusel ja esmaspäeval, kusjuures rünnak toimus nii kiiresti, et ei jõudnud end pihustiga relvastadagi. Ilse seljas, ehkki ta väsimatult ringi traavis, võis vahepeal näha mitutkümmet näljast sääske, kes ilmselt augustikuuks oma dieedist loobunud olid. Sama kinnitas hiljuti ka tunnustatud putukateadlane: põud nihutas sääseterrori lihtsalt hilisemaks.

Kadedaks teeb see, et taksi nad sugugi ei heiduta. Isegi, kui ta paariks tunniks üleni kupladega kaetud on, ei aja need teda sügelema nii, nagu see juhtub inimeste puhul. Vaatepilt on palju vastikum kui tegelikkus.

Herilastega meil veel kogemus puudub. (Ilmaasjata „meietan“, mõne päeva eest sain oma tänavuse suraka kätte), seega ei tea ka, kuidas nõelamine Ilsele mõjuks. Eelmine taks Tilde üritas üht herilast kunagi ampsata ja paisus selle tagajärjel shar peiks.

Puugid? Need on paratamatus! Kui madal loom mööda metsaaluseid ja rohtu sibab, siis suure tõenäosusega sa mõne talt iga kord ka leiad. Kuigi teadjamad soovitavad ka erinevaid puugitõrjevahendeid (ja koerapidajad kaebavad, et ükski neist pole tõhus), oleme läinud seda teed, et kontrollime koera lihtsalt iga kord pärast pikemat loodusretke üle. Nagu öeldud: saagi üle ei saa kurta!

Dr Google on siinkohal arukas olnud ja õpetanud ühe kiiduväärt nipi, kuidas koeralt puuki valutult ja tulemuslikult eemaldada. Abiks on pintsel ja õli. Ilse oli korra ühe sellise video modellikski. Vaata tema kogemust siit: