Õuduste majast pärit häbelikud hiiglased otsivad kiiresti oma inimesi

Dogitüdukud Iida ja Aada päästeti koos saatusekaaslasega Laitses kohast, mida koduks on liig nimetada: koerad elasid mitu aastat elamiskõlbmatus majalobudikus tuppa suletuna rämpsu, haisu ja väljaheidete sees. Eestimaa loomakaitse liidu abiga toodi nad Harjumaal elava kogenud dogikasvataja juurde, kus Aada on veel ootel ja kust Iida suurte lootustega hoiukoju läks, ent kus selgus, et tema pidamine käib paraku üle jõu.

„Aknast majja vaadates läks süda pahaks. Põrand oli kaetud lihtsalt rämpsu, väljaheidete ja muu jamaga. Kuskil turritasid mingid voodivedrud. Maja oli seest sisuliselt elamiskõlbmatu. Ei olnud seal uksi, korralikke põrandaid ja ka mõned aknad olid puudu. Kõikjal jube räpasus ja hingemattev lehk, mis immitses lahtistest avadest. Kõige selle laga sees oli kolm suurt must-valget dogi. Väärikad suured koerad, keda peeti nagu kõntsa nurgas,“ kirjeldas loomakaitse liit vaadet, mis neile kontrollkäiku tehes avanes. Koerte perenaist, kes varasemalt on olnud seotud ka kennelliiduga, kodus ei olnud.

Loomakaitsjad palusid appi Lea Urbi, kellel on endal samuti kolm dogi ning kogemus taoliste heasüdamlike hiiglastega olemas. Endine perenaine oma loomapidamises vigu ei näinud (samale seisukohale jõudis ka kohal käinud Põllumajandus- ja toiduameti inspektor), kuid oli valmis siiski koertest loobuma.

Kolmas päästetud dogidest on nüüdseks kodu leidnud. Alguses naeratas õnn ka Iidale ja Aadale, kuid inimene, kes Aada oma hoole alla võttis, haigestus raskelt ning nüüd on Aada Lea juures tagasi. Paraku ei klapi ta teiste tõukaaslastega.

Oodatust kurvemaks kujunes ka Iida olukord, kes küll suurte lootustega hoiukoju võeti, ent kellel keerulisest minevikust tingituna ilmnesid käitumisraskused. Nimelt oli Iida oma endises kodus pidevalt teistelt koertelt pureda saanud ja on seetõttu arg-agressiivne.

Kristi Metsa Eestimaa loomakaitse liidust tunnistas, et liidul on väga rasked ajad: abivajajaid lisandub iga päev ja loomi pole enam lihtsalt kuhugi panna, eriti veel nii suuri koeri nagu dogid. Neile oleks ruttu vaja stabiilset ja turvalist keskkonda.

Aadale peavarju pakkuv Lea Urb iseloomustas oma hoolealust järgnevalt: „Iseloomult on ta veidi umbusklik, alandlik - mis on mõneti dogi loomuses. Suurimaks raskuseks on oskus mitte olla üksi, sest ta ei jää sammugi inimesest maha. Vahel kipub üksi olles haukuma. Uusi inimesi veidi pelgab, aga kuna toit teda motiveerib, siis saab usaldust sellega luua. Kui ta juba harjub, siis talle kohutavalt meeldib sügamine. Näha on, et ta tahab inimese läheduses olla, kuna pressib meile tuppa. Paraku ei saa teda tuppa lasta, kuna ees on kolm koera, kellest kaks emast ei näita tema suhtes üles sooje tundeid.“

Kuna koera pole sotsialiseeritud, siis jalutusrihmast ja kaelarihmast/traksidest ei tea ta midagi. „Me harjutame teda nendega, aga igasuguse rihmapingega ta tardub ja viskab pikali,“ lisas Lea, kelle sõnul õpib Aada praegu ka üksi olemist ja puhtuse hoidmist: „Tuleb üsna hästi juba kõigega toime, ei lõhu oma ruumis ja harjub rutiiniga.“

3-aastane Aada on dogi kohta üsna pisikest kasvu - kaalult küll 50 kilo, aga suuruselt pigem nagu saksa lambakoer või cane corso. Lea sõnul oleks talle parim variant oma aiaga maja, kuna teda korterist rihmaga õue esialgul veel viia ei saa.

„Kui omanikul on kannatust, siis see on kindlasti õpetatav. Ta õpib üsna ruttu tegelikult, kui nädalaga laseb endale kaelarihma ja trakse panna. Loomulikult peab olema aega temaga tegelemiseks. Uues kohas vajaks ta umbes nädalat, et harjuda uue koha ja rütmiga, kuid siis peaks saama teda ka juba tööpäevaks üksi jätta,“ rääkis Lea.

Kasse ja teisi emaseid koeri ei tohiks uues kodus olla, isaste osas on Aada leplikum, aga vajab veidi eelnevat haldamist, et uus tutvus sujuks sõbralikus toonis. „Päris pisikesi lapsi on ta meie juures nüüd näinud. Jälgis huviga, kuigi ei saanud hästi aru, kes see pisikene inimene on. Lapse rõõmukilgete peale reageeris haukumisega. Agressiooni inimeste osas ei ole ilmutanud, võõraste peale ei haugu,“ kirjeldas Lea.

Aada on käinud arsti juures kontrollis ja tema tervis hinnati heaks, välja arvatud mõlema silma entroopium, mis põhjustab silmadest nõretust. Koer sai kiibitud ja talle tehti parasiiditõrje.

Praegu Saku lähedal Metsanurme külas elaval Aadal on uude ja stabiilsesse koju pääsemisega kiire. Kui keegi tunneb temas ära oma tulevase hea sõbra, palutakse võtta ühendust Leaga, kes teda praegu hoiab, samuti Eestimaa Loomakaitse Liiduga, kes on koera ametlik omanik.

3-aastase Iida jaoks, kelle puretud käppa tuli päästmise järel isegi õmmelda, on tema praeguses hoiukodus liiga palju inimesi. Koer kiindus neist ühesse ja teiste suhtes ilmutab umbusku. Tema jaoks on rihmas käimine selge ning kuulekust võib hinnata isegi hindega 5 pluss, samuti on ta väga kiire õppija.

Paraku võib ka Iida puhul esialgu raskeks osutuda üksi jäämine. Ideaalis sobiks ta kodusele või kodukontoris töötavale inimesele. Kasse kipub ta taga ajama. Isaste suuremate koertega Iida ilmselt klapiks, emastega saaks aga olema keerulisem kokku kasvada.

„Iida naudib diivanil pikutamist. Ilmselt mängib oma rolli selles ka kehv minevik,“ oletas Kristi Metsa. „Iida on väärikas koer, kes vajab lihtsalt ühe või kahe inimesega kodu, kus enne võiks olla olnud ka suur koer. Ideaalne oleks muidugi aiaga maja, kuid ilmselt saaks temaga ka korteris hakkama.“

Loomakaitse liit palub neil, kes tunnevad, et saavad kasvõi hoiukodu pakkumisel abiks olla, kirjutada meiliaadressile [e-mail] või helistada telefonil 51946146.