„Looduskaitsekoerad on treenitud otsima selliseid liike, mis pakuvad huvi looduskaitse planeerijatele ja kaitse korraldajatele. Lõhnakoer suudab looduses tuvastada loomade väljaheiteid, karvu, pesasid, hukkunud isendeid, taime- ja samblikuliikide puhul terveid taimi, veeloomade ning putukate puhul samuti elusaid isendeid: vähke, karpe, mardikaid, putukavastseid ja nii edasi,“ tutvustas koertekoolitaja Lea Tummeleht.

Lõhnakoerte üheks suureks eeliseks on tema sõnul see, et nad osutavad ka sellistele leidudele, mis inimsilmale esialgu nähtamatuks jääksid, näiteks puulehtede või oksarisu all olevad pabulad. „Väga oluline on ka see, et koera tegutsemine ei häiri sihtliiki ega muud loodust. Isegi, kui on tegemist elusa isendi leidmisega - näiteks mageveekarbi või mõne mardikaga - siis koer ei lähe oma leiuga füüsilisse kontakti, vaid näitab seda rahulikult, passiivselt paigale jäädes ja osutades,“ selgitas ta.